Heidi Ruul: sulle, kes sa käest libisesid

Heidi Ruul: sulle, kes sa käest libisesid

Kujuta ette, et oled umbes seitsmekümneaastane kaunitar, kes istub pühapäeva hommikul teed rüübates terrassil asuvas kiiktoolis. Loomulikult on toole kaks, kuid teine on parasjagu tühi. Keda sa seal istumas näha sooviksid? Kes oleks see mees, kellega koos sa pensionieas tühiste asjade üle vaielda ning hiljem selle kõige üle naerda tahaksid? Kui nendele küsimustele täiesti ausalt vastata, siis tihtipeale pole vastuseks selle inimese nimi, kellega parasjagu oma elu jagad. Mõte uitab hoopis kaugele minevikku … selle ühe, kõige suurema armastuse juurde, kes kõige kiuste kahjuks minema lipsas … inimese juurde, kes punus sinu südamesse päris isikliku pesa. Igaveseks. 

Kujuta ette, et oled umbes seitsmekümneaastane kaunitar, kes istub pühapäeva hommikul teed rüübates terrassil asuvas kiiktoolis. Loomulikult on toole kaks, kuid teine on parasjagu tühi. Keda sa seal istumas näha sooviksid? Kes oleks see mees, kellega koos sa pensionieas tühiste asjade üle vaielda ning hiljem selle kõige üle naerda tahaksid? Kui nendele küsimustele täiesti ausalt vastata, siis tihtipeale pole vastuseks selle inimese nimi, kellega parasjagu oma elu jagad. Mõte uitab hoopis kaugele minevikku … selle ühe, kõige suurema armastuse juurde, kes kõige kiuste kahjuks minema lipsas …hingesugulase juurde, kes punus sinu südamesse päris isikliku pesa. Igaveseks. 

Püüan igapäevaselt endas elavat romantikut teadlikult alla suruda. Paraku on hetki, kui ta minust tugevamaks osutub ja just nendel hetkedel tahan ma südamest uskuda, et igaühe jaoks on ka päriselt olemas see üks ja ainus. See Õige. Järgmisel hetkel taob reaalsus mulle tugevate hoopidega jalaga näkku ja siis ma mõistan, et jah, Õige on olemas, aga kahjuks ei tähenda see, et saaksin oma elu temaga koos veeta. Olen temaga juba kohtunud ja ta on minu südames oma pisikese nurga juba ammu ilusti ära sisustanud. Kas me oleme koos? Ei … Kas me saame kunagi koos olema? Tõenäoliselt mitte. 

“Hingesugulane” on mõiste, mida väga paljud inimesed niivõrd kergekäeliselt kasutavad. Minu jaoks on see väljend püha, selle tähendus on midagi niivõrd ülemat ja tugevat, et naljalt see üle mu huulte ei libise. Hingesugulane on keegi, kellele mõeldes hakkab pool keha valust tuikama. Keegi, kes tekitab sinus meeletu tahtmise olla veel parem, teha veel rohkem häid asju. Inimene, kes õpetab sulle koos oldud aja jooksul rohkem, kui keegi teine seda võibolla isegi aastakümnete jooksul suudaks … Keegi, kes paneb sind lihtsa vaevaga nii naerma kui nutma. Keegi, kelle puudutus on gravitatsioonist nii palju vägevam, et sulle tundub nagu oleksid viis meetrit maapinnast kõrgemale tõusnud. Keegi, kes kisub su nii füüsiliselt kui emotsionaalselt alasti. Ainus inimene maamunal, kes suudab sulle nii kõvasti haiget teha, et see rebib su tuhandeks tükiks. Kriimustusele saab plaastri panna, lahtise haava saab kokku õmmelda, aga valutava südamega tuleb lihtsalt julmalt tõtt vaadata. Vaadata ja pisut oodata. Oodata ning seejärel ennast uuesti kokku lappida ja professionaalse klouni kombel rõõmsat maski kandes enda eluga edasi minna. 

Enamik naisi on lugenud Elizabeth Gilberti sulest ilmunud raamatut “Söö, palveta, armasta”. Kes lugenud pole, on vähemalt kaheksa korda teose ainetel vändatud filmi näinud (Javier Bardem – njämm). Mina leidsin sellest raamatust endale ühe ilusa mõtte, mis mind tõenäoliselt alatiseks saatma jääb: 

“Inimesed arvavad, et hingesugulane on imeline partner, keda kõik enda kõrvale ihaldavad. Tõeline hingesugulane on nagu peegel –  inimene, kes näitab sulle kõike, mis sind tagasi hoiab. Ta toob su tagasi iseenda juurde, et saaksid oma sisimas vajalikud muutused teha. Tõeline hingesugulane on kõige tähtsam inimene, kellega oma elu jooksul kohtud. Ta lammutab sind ümbritsevad müürid maha ja raputab su ärkvele. Tema eesmärgiks on su ego ribadeks rebida, näidata sulle sinu sõltuvusi ja takistusi. Ta murrab su südame täiesti lahti – nii pääseb sinna sisse uus valgus. Ta keerab su elu nii pea peale, et sul pole enam muud valikut, kui seda tundmatuseni muuta.” 

Ilus, kas pole? Järelikult on hingesugulane keegi, kes tuleb, tekitab sama palju kaost, kui mõni vinge tornaado ning tuhiseb siis kiiresti edasi, jättes su üksinda tekkinud segadust korrastama. Selle erinevusega küll, et tornaado eest hoiatab sind kõrvulukustav signaal, kuid hingesugulase eest ei hoiata keegi ega miski – ta lihtsalt tuleb ja paiskab terve sulle teadaoleva maailma pahupidi. Kuid valust hoolimata, vaatad tagasi ja oled talle absoluutselt kõige eest tänulik.

Inimesed on veidrad, suhted on veel veidramad ning kõik, mis kuidagi hingesugulust puudutab, on puhas müstika. Olen meeletult tänulik, et mul avanes see hämmastav võimalus enda omaga kohtuda. Sina tegid minust just sellise vapustava naise, nagu ma täna olen. Veel tänulikum olen ma selle eest, et see õppetund lõpuks läbi on saanud. Kuid tea, et ühel ilusal hommikul (umbes poole sajandi pärast) hallid lokid tuules lehvimas, terrassil kohvi juues, mõtlen ma salamisi, milline oleks elu siis, kui just sina minu kõrval olevas kiiktoolis oma vanu, väsinud jalgu kõlgutaksid.

 

Tähelepanu, kallis tulevane abikaasa, kes sa selle artikli ilmselt kunagi internetiavarustest üles kaevad! Kui ma sinuga abiellusin, siis ma armastan SIND! 

 

Heidi Ruul