MEES NÕUAB ABORTI: mida me tüdrukuga peale hakkame!

6 kommentaari
MEES NÕUAB ABORTI: mida me tüdrukuga peale hakkame!
Shutterestock

Mul on olnud muidu täitsa nomaalne mees, aga üks  pealtnäha asi rikkus meie suhte igavesti. Kõik see algas juba 7 aastat tagasi, kui me suhtlema hakkasime.

Praktiliselt esimesel tutvumisnädalal hakkas ta nagu uni mulle peale käima, et meist saaks väike õnnelik perekond ja et ma sünnitaksin talle poja. Alguses tundus see armas ja naljakas, sest ma arvasin, et see poeg on lihtsalt nn lapse sünonüüm. Kui aga selgus minu esimesel rasedusel, et tulekul on tütar, siis oli mehe pettumus nii suur, et ehmatasin selle peale ära. Alguses oli ta viisakas ja ütles lihtsalt, et lootis, et tuleb poeg, sest ta ei oska midagi tüdrukuga peale hakata. Kuna samal ajal olid ka mitu sõpra isaks saamas ja kõik teised said poja, siis seda valusam ja silmnähtavalt piinlik oli tal teistele öelda, et meil tuleb tütar.

Lõpuks sündis beebitüdruk, tugev ja ilus ning ta just kui leppis sellega, et tuli tüdruk mitte poiss.

Ta tegeles lapsega ja ma ei näinud igapäevaselt, et tüdruk ei sobiks talle. Küll aga hakkas ta praktiliselt kohe peale mu sünnitust rääkima, et nüüd oleks vaja kohe teine laps hakkama panna ja poeg sünnitada. Ma ei olnud selleks valmis kohe, sest ühe lapsegagi oli elu muutunud palju keerulisemaks ja õnneks kuna ma ka imetasin, siis esimesel aastal ma beebiootele ei jäänud. Siis aga lõpetasin imetamise ja hakkasime teist last planeerima. Mees soovis, et laps sünniks kindlasti aasta alguses, sest siis on tal juba lapsena spordivõistlustel eelis. See tundus talle jube oluline olema. Seetõttu saime veel mõned kuud rasedaksjäämist edasi lükata. Kui aeg oli mehe meelest paras, siis jäingi rasedaks. Ta rõõmustas väga, et tulemas on kevade-beebi. Rasedustesti tehes ja postiivset tulemust nähes valdas mind kohutav hirm- mis saab, kui see on tüdruk? Ja teate, mõned kuud hiljem selguski, et see on tüdruk. Mul endal ju ei olnud üldse vahet, kas poiss või tüdruk, ma armastan oma esimest tütart väga ja ei kujutakski ette, et tema asemel oleks mõni poiss sündinud. Aga ainuüksi see mõte, et olen mehele pettumuse valmistanud, hirmutas mind nii väga, et ma ei julgenud talle päris mitu nädalat öelda, et tulemas on tüdruk. Mis siis, kui ta ei suuda tüdrukut armastada? Kui ma selle siiski välja ütlesin, küsis ta täiesti külma ja ükskõikse näoga, et mis siis nüüd saab, kas teeme abordi? Nagu päriselt, ta ei soovinud meie last, kui see on tüdruk. Ma tundsin, et ma ei suuda enam seda inimest armastada ja tahan siit oma tüdrukutega ära minna. Loomulikult ei teinud ma mingit aborti, kolisin vanemate juurde elama. Elan siin juba kaks kuud ja hakkan varsti sünnitama. Mees käib ukse taga ja palub meid tagasi. Ta vabandab ja ütleb, et armastab meid ja seda beebit väga. Et me võime teha ka 10 tüdrukut, enne kui poiss tuleb ja et me ikka tagasi koju tuleksime. Aga vot just see kinnisidee, et “me võime teha 10 tüdrukut, kuni tuleb poiss” hirmutab mind väga.

Ma pole kindel, et suudan elada enam temaga õnnelikult, teades et tema soov oleks olnud, et seda tüdrukut pole sündinud siia ilma. Kuidas üldse keegi võib niimoodi mõelda? Ja mille poolest tänapäeval need poisid siis paremad on, et paljud mehed ja ka naised endale poegasid soovivad.  Laps on ju laps ja see on väga suur kingitus. Ma saan aru, et vanasti oli vaja teha taludes palju rasket tööd ja mehed kaitsesid kodu ja teenisid leiva lauale, aga tänapäeval on paljud naised meestele tööandjateks ja peavad oma mehi üleval.  Kokkuvõttes toob ju su tütar koju ühel päeval väimehe, kes on sulle ju ka poja eest. Lihtsalt nii kurb on praegu olla ja raske on ka otsustada, mida edasi teha sellise mehega…

Sarnased artiklid