SUHTETERAPEUT ANU HERMLIN: kui suhtesse tuleb armuke ja kuidas suhet päästa

Kõrvalsuhete anatoomia

Kõrvalsuhtete esinemine abielu vältel on tänapäeval üsnagi sage nähtus. Samas kui mingi nähtus on saanud ühiskonnas tavapäraseks, ei tähenda see veel, et  seda tuleks normaliseerida. Kuna kõrvalsuhtega kaasneb palju valu, tuleb selle  teemaga tegeleda ja seda põhjalikumalt uurida.

Kuigi kõrvalsuhted on laialt levinud, ei ole see toonud kaasa sügavamat mõistmist kõrvalsuhete tekkepõhjuste ega paarisuhete osas üldisemalt. Teisisõnu, me ei ole ühiskonnana pööranud piisavalt tähelepanu paarisuhete rollile inimese üldises heaolus, vaimses tervises ja sellest tulenevalt inimese toimivuses. Kuigi me kõik loodame, et meie ühiskond terveneks, et meie lapsed oleksid rõõmsamad ja kogukonnad elutervemad, unustame justkui ära, kust kõik alguse saab.
Päris alguse on saanud kõik meie endi lapsepõlvest. Enda lapsepõlvehaavade tervendamisega tuleb meil mõistagi tegeleda. Kuid täna räägime sellest, mis toimub meie suhetes täna, siin ja praegu, kus me oleme täiskasvanud.

Süüdlane leida ja häbiposti riputada?

Kõrvalsuhetest rääkides suhtutakse sellesse teemasse sageli lihtsustatult. Vaadatakse pealispinda ning lähtutakse sellest, mis on nähtaval. Kuid see, mis on väga selgelt esil, ei ole tavaliselt isegi mitte pool tõest. Mis on siis see, mida me näeme? Näeme, et üks osapool on loonud oma püsisuhte kõrvale kõrvalsuhte. Reeglina kaasneb sellega püsipartneri jaoks suur valu, pettumus ja reedetusetunne.
Kui haigetsaanud pool on naine, on tal üldjuhul ka tugivõrgustik sõbrannade, usaldusväärsete kolleegide või õpingukaaslaste näol, mõnikord lisandub ka mõni toetav naaber või trennikaaslane. Kõigile või vähemalt osadele neist on naine võimeline oma muret kurtma. Kui naine on väga sotsiaalne, võib tema usaldusisikuks saada isegi juuksur või kosmeetik.

Meestel reeglina on palju väiksem tugivõrgustik. Ka siis, kui mees on seltskondlik ja sotsiaalselt aktiivne, ei pruugi tema suhted sõpradega olla sellised, et sinna kuuluksid sügavad vestlused isiklikel teemadel. Pigem mainivad mehed lihtsalt ära, kuidas asjad on. Mehed edastavad infot: "Olen Merliga ikka veel koos", "Krissu võttis kõrvalt", "Naine kolis välja" vms. 

Tugivõrgustik, soovides  parimat, toetab sõpra/sõbrannat talle keerulisel hetkel. Kuid seda tehakse pindmiste vaatluste alusel, minimaalse info põhjal, lähtuvalt sellest seisundist, milles sõber/sõbranna parasjagu on. Nii juhtubki, et suhtekolmnurgas haigetsaanud poolt proovitakse jõustada temas niigi esinevat polariseerumist aktiveerides. Süüdlase otsimisele keskendudes ei ole teda keeruline leida. Muidugi on süüdlane silmaga näha - see on osapool, kes võttis kõrvalt, mida siis enam rääkida? Süüdlane on ära teeninud hukkamõistu, põlguse ja karistuse. End of story.

Avatus ja ausus

Paariga, kes tuleb pärast sellist sündmust või selle avalikukstulekut suhteteraapiasse, toimime teisiti. Esmalt on vajalik läbi töötada kõik konkreetset kõrvalsuhet puudutav. Seda saab teha ainult siis, kui lepitakse kokku täielikus avatuses ja aususes. Ega asjata ei nimetata kõnekeeles kõrvalsuhete loomist püsisuhte kõrvale petmiseks. Üks osapool on tõepoolest saanud petta. Tema usaldust on kuritarvitatud, talle pole räägitud tõtt, tema eest on asju varjatud. Kuid see polnud ju see, milles suhtesse minnes kokku lepiti. See polnud asi, mida oleks keegi eeldanud või oodanud. Otse vastupidi, abielludes või suhtesse minnes oleme sedavõrd oksütotsiinist ja endorfiinidest küllastunud, et eeldame tugevat, ausat, pühendunud sidet kõrge vanaduseni. Kui avastame, et partner pole meie unistust jaganud, kaasneb meie illusioonide purunemisega tõepoolest sügav petetuse-, lüüasaamise- ning  reedetusevalu. Sellest välja tulla ei ole lihtne. 
Mõnikord on kõrvalsuhtes olnud partneril isegi keeruline mõista, kui palju aega vajab teine pool selleks, et julgeda uuesti avaneda, hakata uuesti usaldama ning olla päriselt valmis uuteks kokkulepeteks.  Kui kõrvalsuhe on lõpetatud (eriti kui tegemist oli ühekordse kõrvalehüppega), tunneb kõrvalsuhtes olnud partner end juba palju paremini. Ta leidis endas võime prioriteete seada ja valis pere. Ta leidis endas otsusekindluse ja julguse ning ütles kõrvalsuhtepartnerile ära. Sellega saabus suurem selgus ning suurem eneseusaldus. Kui kaasnes otsus sellist viga mitte kunagi enam korrata, läks tõenäoliselt ka selg pisut sirgemaks, sest vabanes ka osa süükoormast.
Selleni jõudmiseks ei pruugi väga palju aega minna. Ja sellises kohas olles võib väiksema empaatiavõimega partnerile tunduda ootamatu, et petetud osapoolel ei käi asjad samas tempos. 

Siinkohal tuleb teha päris palju tööd oma empaatiavõime ülesleidmiseks ja käivitamiseks. Ei ole mingit lootust, et petetud mees või naine suudaks enda sees asjad sama kiiresti läbi töötada ning usalduse taastada. Usalduse taastamine on päris pikk töö ja seda ei saa mingil juhul üksi teha. Usaldus taastub ainult sel juhul, kui kõrvalsuhtes olnud partner annab endast kõik, et see võimalikuks saaks. Kuidas see käib? Läbi täieliku avatuse ja aususe. Teatud perioodiks keeratakse avatusele lausa vint peale - kõik olgu nähtav, kõik olgu teada, mitte ühtegi privaatset sõnumit ega käiku. Reedetud osapool peab saama tagasi tunde, et tema on maailma kõige olulisem! Kuidas ta selle tunde kätte saab? Ainult läbi nende signaalide, sõnade ja tegude, mida partner talle pakub! Tööd tuleb teha seni, kuni reedetud osapoolel tekib veendumus, et kõik, mis juhtus partneri ja armukese vahel, oli kõrvaline, teisejärguline, ebaoluline võrreldes sellega, mis toimub tema ja tema partneri püsisuhtes. Reedetud osapoole kõige hirmutavam küsimus on, kas armuke võis olla temast  olulisem. "Võib olla oli nende vahel suurem emotsionaalne side, võib olla olid nad lähedasemad kui meie?" Osaliselt see ju vastabki tõele, arvestades, et kõrvalsuhet hoiti saladuses, varjati püsipartneri eest. Nüüd tuleb tekitada olukord, kus partnerile on tema prioriteetsus selgelt tuntav ja tajutav. Püsipartnerite vahel toimuvat ei arutata armukesega, talle ei refereerita omavahelisi vestlusi. Samas kõik see, mida on veel vaja armukesega arutada (nt kõrvalsuhte lõpetamisega seonduvad kokkulepped), peab olema täielikult kättesaadav ja läbipaistev oma partnerile. 

Kui avatuses ja aususes on kokku lepitud, tuleb ruumi anda kõigile tunnetele, kõikidele küsimustele, kõikidele mõtetele. Mitte ükski küsimus, mis petetud partnerit piinab, ei ole üleliia ega kohatu. Kõik on lubatud ja kõik kuulub vastamisele. See on ainus tee usalduse juurde.

Kuidas me sinna jõudsime?

Kui kõik konkreetset kõrvalsuhet puudutav on läbi töötatud, jõuame alles aja tuumani: miks see kõik juhtus? Kuidas me sinna jõudsime?
Nüüd on ka oluline tähele panna sõnakasutust: "meie jõudsime", mitte "sina jõudsid". Seega on vaja nüüd süüvida sügavamale oma paarisuhte dünaamikasse. Mis juhtus meiega enne seda kõrvalsuhet? Mis juhtus aasta tagasi? Aga viis aastat tagasi? Mida me oleksime saanud viis aastat tagasi teisiti teha? Mida sina tegelikult minult väga vajasid, aga ei saanud? Mida mina sinult kõige rohkem vajasin, aga ei saanud? Mida sina oleksid saanud teha? Mida mina oleksin saanud teha?
Sedasorti küsimused on need, millele peame leidma vastused, et oma paarisuhtega jätkata. 

On puhas illusioon loota, et kõrvalsuhte läbitöötamisel saame jätkata oma kooseluga täpselt samast kohast, kus see pooleli jäi, samadel alustel, mis enne. See pole võimalik! Sooviksin, et kõik suhtes olevad inimesed kirjutaksid endale selle seina peale: suhtes saab minna ainult edasi, uuele tasandile!
Isegi siis, kui me seda mõlemad väga soovime, ei saa me enam kunagi olla need, kes me olime varem. Me ei saa aega tagasi keerata ja muuta ennast mõne kogemuse võrra vaesemaks, mõne aasta jagu rumalamaks või naiivsemaks. Kuid on palju sellist, mida me teha saame. Me saame läbikogetust õppida. Me saame edasi liikuda targema ja kogenenumana. Me saame oma kannatuse ressursiks muuta. Me saame õppida eneserefleksiooni.  Me saame muuta eneseanalüüsi oma igapäevaelu osaks. Me saame kasutusele võtta terve rea uusi töövõtteid, mis meid partneriga edaspidi rajal hoiavad. Me saame läbi töötada oma lapsepõlvemustrid ja programmid, et need meid paarisuhtes enam saboteerima ei tuleks. Me saame viia oma paarisuhte teadlikkuse täiesti uuele tasandile. Kokkuvõtlikult - meil on võimalik liikuda mitteteadlikust suhtest teadliku suhteni. Ja seda kõike oma armsa partneriga!

Sügavamale vaadates näeme selgemalt

Kui võtame julguse kokku ja vaatame oma paarisuhte sees sügavamatesse kihtidesse, alles siis  hakkame nägema päriselu. Alles siis saame hakata rääkima oma suhtest päriselt.
Selles mõttes võib kõrvalsuhet või selle ilmsikstulekut vaadelda isegi kui tänuväärset kingitust, ilma milleta partnerid poleks iialgi oma suhte tõelisi mustreid, samuti enda tõelist olemust avastama vaevunud.

Kui me esitame küsimuse, mis juhtus meiega 2-5 aastat enne kõrvalsuhet, siis avastame, et tegelikult olime teinud juba kõik selleks, et suhe katastroofi viia. Mõni paar on töötanud "selle nimel" isegi 15 aastat. Mitte kunagi ei looda kõrvalsuhet lihtsalt kogemata või naljaviluks (kui selliseid partnereid paks leiduma, siis pole nad kindlasti tõsiseltvõetavad ja nad pole meie tänase kirjutise fookuses).
Niisiis on suhtes midagi juba pikaaegselt puudu olnud. Mõnikord tunnevad seda pikaaegset puudujääki mõlemad partnerid, aga mõnikord ainult üks. Olukord, kus puuduolev on tajutav ainult ühele partnerile, saab tekkida suhtes, kus koos ei ela võrdsed partnerid, vaid kus üks on oma isiklikus arengus teisest kaugel ees. Kui armastus on endiselt olemas, soovib teadlikum partner oma kaaslasega koos edasi minna, et avastada ennast ja partnerit veelgi sügavamalt, arendada oma suhte erinevaid aspekte, liikuda koos suurema teadlikkuseni. Mõistagi tekitab see suurt frustratsiooni, kui pole kedagi, kes sellega kaasa tuleks, võib olla pole kedagi, kes mõistaks, millest üldse jutt käib.
See mässib loomu poolest aktiivse ja elusa partneri üksinduse, tõrjutuse ning meeleheite, sealt edasi lootusetuse ning isegi apaatsuse sisse. Kui oma partnerist asja pole, pakub sageli lohutust mõte, et äkki leidub ksukil siiski keegi, kes mõistab ja soovib minuga ühte jalga käia. Keegi, kellele pakub huvi, kes ma olen ja mida ma sisaldan.

Sagedamini on enne kõrvalsuhet tundnud rahulolematust mõlemad suhte osapooled. Vaatame, mida teraapiakabinetis partnerite endi poolt välja tuuakse.

Mehed

Mehed on sageli (mitte sugugi alati) sõnaseadmises ja eneserefleksioonis oskamatumad kui naised. Seepärast toovad nad rahulolematuse põhjustena välja sageli need suhteaspektid, mis ilmselgelt ei ole väga hästi toiminud, kuid mis ei ole suhteprobleemide põhjused, vaid juba millegi tagajärjed.
Näiteks kurdavad mehed sageli seksi vähesuse üle või siis füüsilise läheduse vähesuse üle laiemalt.
Tundes rahulolematust seksuaalelu osas, muutuvad osad mehed kriitiliseks, etteheitvaks, süüdistavaks ning leiavad lahenduse naisest eemaldumises. Fookus suunatakse oma paarisuhtelt mujale, energia viiakse tööle, spordile, hobile või mõnele sõltuvusele. Kuid selle asemel, et viia fookus mujale, tuleb tuua fookus 100% suhte juurde tagasi. Sest asjad said seksuaalelus lappama minna ainult seetõttu, et fookus polnud 100% suhtel.

On ka neid mehi, kes märgates esmalt puudujääke seksuaalelus, valivad teistsuguse lähenemise. Need mehed on introverdid, kelle jaoks ei ole väljapoole suunatud elu loomulik. Seega ei panusta nad üha rohkematesse üritustesse, üha suuremasse seltskonda ega tegevustesse. Kuid ka nemad viivad oma energia paarisuhtest eemale, kuid nad viivad energia mitte väljapoole, vaid enda sisse. Kuna nad ei kasuta seda energiat aga enda sisemaailma vaatlusteks ega suhte analüüsimiseks, vaid põgenemiseks, siis jääb see energia nende sisse lihtsalt kinni. Need mehed muutuvad umbseteks - nad ei võta midagi vastu ega anna midagi välja. Nad teevad seda mitte kättemaksusoovist, vaid oskamatusest. Nad tunnevad end nagu lapsed, keda on mänguasjast ilma jäetud. Ja nagu lapsed, ei usu nemadki, et nende käes võiks olla võti, võime midagi muuta, võime leida lahendus. Selle asemel lasevad nad käed rippu ning heal juhul proovivad olla koduses majapidamises Head Poisid. Andmata endale aru, et puhtaksimetud põrandad või hästimaitsestatud supp ei ole see, mis seksuaalse sädeme suhtesse uuesti tagasi toob.

Ei esimesed (ekstraverdid) ega teised (introverdid) näe, mis tegelikult suhtes toimub. Ja nad ei näe seetõttu, et nad pole vaadanud. Need mehed justkui usuvad, et vaadates inimesi, asju, nähtusi üksnes pindmiselt, muutubki elu lihtsaks ja kergeks. See on suur misinterpretatsioon.
 Jäädes pindmistesse kihtidesse, jäädakse sinna kinni ja mässitakse end sisse sedavõrd, et mõnikord polegi enam väljapääsu. Juhtub nii, nagu jaanalinnuga, kes topib hirmunult pea liiva alla, kuid ei saa seda hiljem enam sealt kätte. 

Need mehed, kes oma rahulolematust kiiruga leevendama asuvad (kas oma energiat suhtest välja suunates või enda sisse lukustades), tulistavad endale ise jalga. Sügaval sisimas igatsevad nad ju ikka veel lähedust ja intiimsust oma naisega. Nad soovivad olla armastatud ja ühenduses, kuid ei oska mitte midagi teha, et soovitut saada.

Rahulolematus naises

Alati on erandeid, kuid sagedamini on naised need, kes märkavad suhteprobleeme esimesena, st naised on need, kes hakkavad tundma rahulolematust varem kui mehed.

Enamasti märkavad naised üsna ruttu seda, kui nad jäetakse ilma mehelikust energiast:
hoolivast, empaatilisest lähenemisest naise murele,
soovist olla naise jaoks olemas,
toetusest ja kaitsest; oskusest naise eest seista,
valmisolekust pakkuda suhteküsimustes või misiganses küsimustes lahendusi,
ettepanekutest, initsiatiivist,
valmisolekust jääda kohale ka siis, kui on ebamugav.

Mida naised saavad kõige soovitu asemel, kuid mida nad ei talu?

See on:
mehe põgenemine, eemaldumine, vastutuse naise õlule kükkamine, oma hästisõnastatud vajaduste ignoreerimine. 

Naiste kõige suuremad igatsused selles suhteetapis on:
sügavad vestlused, koosloomine, liikumine ühiste sihtide poole, suurem seotus ja emotsionaalne lähedus.
Kui mehe poolt seda naisele pikaaegselt ei pakuta, sulgeb naine end alateadlikult nii emotsionaalselt kui seksuaalselt. Ja nüüd alles ärkab mees.

Mehed märkavad, kui nad jäetakse ilma naiselikust energiast:
naiselikust seksuaalenergiast;
soojast, armastavast ja hoolivast suhtlusest;
aktsepteerivast kuulamisest, füüsilisest lähedusest.

See, mida mehed tolles suhteetapis saavad, kuid ei talu:
hääle tõstmine, liigne nõudlikkus, kontrolliv käitumine, meeldetuletused, vähendamine, oma mõtete tühistamine.

Meeste kõige suuremad igatsused selles suhteetapis on:
ärakuulamine, aktsepteerimine, füüsiline lähedus.

Joonistame kaheksaid
Kui mees muutub mugavaks ja suhte osas laisaks, jätab ta oma naise unarusse. Kui aga naine tunneb, et mees teda enam ei näe (ei märka tema ilu, ei tunnusta tema panust, ei huvitu tema mõtetest ega tunnetest, ignoreerib tema palveid, ei jahi ega ahvatle teda enam, ei kutsu teda "tantsule"), hakkab naine närbuma.
On muidugi naisi, kes oskavad täies säras edasi õitseda ka siis, kui neid oma enda armastatud mees ei näe. Kuis just need naised, kes selle oskuse enda seest üles leiavad, ilma et neid õhtuti silitataks, ilma et nendega sügavaid vestlusi arendataks, neile jahti peetaks või neile väljasõite organiseeritaks - just need on naised, kes tundes oma tõelist väärtust, on altimad otsima endale uue, väärilise partneri. 

Eelpooltoodu illustreerib kenasti seda mängu, mida partnerid enne kõrvalsuhte tekkimist on juba mõnda aega mänginud. Kui kirjutada lõpmatusemärgi (kummulikukkunud 8) ühe aasa sisse kõik need rahulolematust põhjustanud  tegevused ja tegematajätmised, mida harrastab üks partner, ja teise aasa sisse kõik need, mida harrastab teine, näeme, et üks aas tingib  teise. Kuid pole võimalik kindlaks teha, kumb aas oli esimene. Vaatamata sellele, et me ei saa iial tuvastada, kus on algus, kus ots, tundub kummalegi osapoolele siiski, et just temapoolne aas läks käiku vastuseks juba kasutusesolnud teise poole aasale. 

Kas rahulolematus suhtes on õigustus petmiseks?
Eesmärk ei tohiks olla välja selgitada, kes on õigem kui teine. Kutsun partnereid üles sellistes kategooriates mitte mõtlema ega omavahel vestlema. Me ei jõua sügavama ühenduseni ega suurema rahuloluni, kui isegi õnnestuks kuidagi välja selgitada, kes on olnud suhteprobleemide tekkimises rohkem süüdi või kelle aas hakkas toimima esimesena. Selle asemel peaksime kumbki tegema kõik selleks, et jõuda teineteise kõige sügavamate vajaduste mõistmiseni. Mis on see, mida sina saaksid pakkuda oma partnerile juba täna, ootamata, et ta sulle samaga vastaks? Küsi, kui sa ei tea, mida su partner kõige rohkem vajab! 

Pole juhus, et me oleme paar. Meile on antud võimalus just selles paarisuhtes kasvada. Just sinu partner on sulle praegu kõige suuremaks väljakutseks ehk kõige ägedamaks õpetajaks. Võta see väljakutse vastu ja proovi ära õppida kõik see, mida see koosolemine sulle õpetab! Millised kohad iseendas tuleb sul tervendada, et sa enam valu sees ei istuks? Millistest uskumustest tuleb sul välja ronida? Millised mustrid tuleb sul ära muuta, et su paarisuhe kannaks?
Millistest osadest iseendas pead lahti laskma, et mitte enam lapse tasandil oodata, millal teine inimene su elu ära korraldaks?
Millistest hirmudest pead läbi minema, enne kui suudad sellesse suhtesse midagi väärtuslikku kaasa tuua?

Võib olla suudad neile küsimustele ise vastused leida ning kogu selle töö ise ära teha. Kuid võib olla on tark harjutada veel ühte olulist oskust - abi küsimise ja vastuvõtmise oskust. Kui otsustad viimase variandi kasuks, pöördu suhteterapeudi poole. Ja palu kindlasti oma partner kaasa!

• Sisuturundus

Ürituste korraldaja – võtmefiguur edukate sündmuste taga

• Sisuturundus

Populaarne tselluliiti vähendav ning trimmiv LPG-massaaž kodus? On see tõesti võimalik? Jah, lõpuks on!