Avaliku esinemise eksperdi Anu Tähemaa nõuanded, kuidas edukalt laval esineda

18. novembril toimub Kanadas, Torontos Põhja-Ameerika suurim kõnelejate konkurss Grand Slam, kus aasta inspiratsiooni-kõneleja tiitli nimel võistleb finaalis 14 inimest. Ainsa eurooplasena pääses nende hulka eestlanna Anu Tähemaa. Ta annab nõu, kuidas kõneldes oma mõtted teistele edukalt edasi anda.

Hea kõneleja paneb ennast kuulama

Anu arvates on igasuguse esinemise juures kõige olulisem see, et kõnelejal oleks midagi öelda ja ta räägiks seda viisil, mis paneb teda kuulama. „Heal kõnelejal on midagi öelda ja ta paneb teised end kuulama!“ Selleks, et publik kuulama jääks, oskab hea kõneleja lühikese aja jooksul kuulajates esile tuua tunded ja emotsioonid, andes neile võimaluse samastuda isegi siis, kui nad pole midagi sellist läbi elanud. „Lugude jutustamine annab kuulajatele võimaluse luua paralleele oma eluga.“ Hea kõneleja räägib selgelt. Selguse all peab Anu silmas nii diktsiooni kui ka mõtteselgust. „Ta teab, millest ta räägib,“ täpsustab ta. Kõik see kokku teeb heast kõnelejast veel parema kõneleja, kellegi, keda on kütkestav kuulata.

On levinud nõuanne, et kujuta ette, et publik on alasti. Anu muigab, et temale pole keegi õnneks sellist soovitust andnud ja ta pole ka kindel, kuidas publiku alasti ette kujutamine teda lavale või esinema minnes toetaks.

Pigem soovitab ta enne esinema minekut oluline enda jaoks läbi mõelda, miks sa sinna lähed, mida sa tegema lähed ja mida sa öelda tahad. Mis on see, mille publik sinu esinemisest peaks kaasa võtma.

Kuna õpetajaid ja seega ka tehnikaid on erinevaid, soovitab ta hästi läbi mõelda, kellega koos oma kõneoskusi arendada. Oluline on, et mõttemaailmad klapiks. „Mina usun sellesse, et hästi läbi töötatud informatsioon, sealhulgas kõne ja selle harjutamine, keskendumine iseenda emotsioonide asemel mõttele, et publik on üldjuhul sinu suhtes positiivselt meelestatud, annab paremaid tulemusi, kui enda mõtetes publiku nõrgemasse positsiooni panek,“ lausub ta.

Nippe on tuhandeid, aga millal neist ka kasu on?

Nippe, mida enne lavale minekut teha, et esinemine õnnestuks, võib Anu arvates anda tuhandeid. Alates sellest, mida sa peaksid enne sööma, kuidas riietuma, kuidas valmistuma, mida tähele panna, kuidas ennast kaitsta, aga need on kõik pelgalt teadmised. Ta rõhutab, et mitte ükski nendest nippidest ei toimi ilma praktikata. „Teadmised ilma praktikata ei ole kinnistunud teadmised, aga tulemuse annab ainult teadmiste rakendamine.“

Neil, kes tõepoolest tahavad end lavale minekuks hästi ette valmistada, soovitab ta küsida abi kelleltki, kes aitab teadmised kasutusele võtta. Kuigi abi on sellestki, kui on keegi, kes sind enne lavale minekut kuulab, annab tagasisidet ja on teadlik, mida sa teed, on alati parem variant see, kui on kogenud ekspert, kes aitab luua püsiva muutuse.

„Minu enda jaoks kõige suurem taipamine ja võib öelda ka nipp on olnud see, et hea kõne algab kirjutamisest.“ Anu selgitab, et kuigi ta oli selle infoga kokku puutunud ka varem, kinnistus Torontos õppides veendumus, et kõik need teadmised, mida kõneledes teistele edastada, tuleb esmalt kirja panna. „Mitte selleks, et see sõna-sõnalt pähe õppida, vaid et see enda jaoks läbi töötada, oma mõtetele otsa vaadata. Valida selle, mis on kõige olulisem,“ täpsustab ta.

Anu kogemuse kohaselt on kõige paremad need nipid, mis on individuaalselt olulised, ja need tekivad sageli töö käigus. Alustada tuleb aga ikkagi sellest, miks lavale minnakse – mis on selle kõnelemise, esinemise eesmärk.

Kaks kõige suuremat hirmu ja kuidas nendega toime tulla

Töös klientidega, aga ka enda esinemisi analüüsides joonistuvad välja kaks kõige suuremat hirmu: hirm laval kokku joosta ja hirm teiste arvamuse ees. Ehk et: „Mis siis saab, kui mul meelest ära läheb?“ ja „Mida need inimesed küll minust arvavad?“

Mõlemad hirmud on tema kinnitusel ületatavad. Anu paneb südamele, et mida rohkem laval kokku jooksmist karta, seda suurema tõenäosusega see juhtub. Seega, pigem keskendu enne lavale minekut sellele, kuidas kõik läheb sujuvalt ja igaks juhuks enne esinemist läbi rääkida ka see, et mida siis teha. Näiteks suhelda publikuga. Tekitada endale mingid varuküsimused, millega publikut kaasata. „Nemad ju ei tea, mis sul paberil kirjas on.“

Neil, kes ikka väga kangesti kardavad laval kokku joosta, soovitab ta minna mõneks ajaks kooli tööle, sest siis saavad teada, kui kiiresti nad reageerida oskavad. „Need, kes on õppinud õpetajaks, teavad, kuidas moodustatakse vahelauseid. Põhimõtteliselt on kõik fantaasia ja loovuse küsimus.“

Ja lõppude lõpuks on alati võimalus ka teksti lavale kaasa võtta – on koht, kust vaadata.

Teisest hirmust aitab üle saada see, kui mõelda, et publik on üldjuhul sinu suhtes positiivselt meelestatud. Samuti meenutada, miks lavale minnakse – mingit sõnumit edasi andma jakui mõelda nii, et sa lähed andma, siis sa sead fookuse publikule, mitte ei püüa nende eest otsustada ega mõelda.

Pea meeles!