Lauri Hermann: õnnelik inimene läheb rõõmsa tujuga tööle

Lauri Hermann on leidnud enda kutsumuse küll muusikas, meedias ja sündmuste
korraldamises, aga on muuseas õppinud ka psühholoogiat. See on Laurit elus palju edasi aidanud. Ta usub, et absoluutselt iga inimene on oma näo ja teoga, me kõik funktsioneerime omamoodi ja oma äranägemist mööda. Soovid, unistused, emotsioonid, tujud ja tunded ning kõik muu juhib meid.

Inimene on üks väga suur mõistatus

Kuidas Lauri üldse psühholoogiat õppima sattus? Ta tõdeb, et ülikooli filosoofiateaduskonnas filoloogiat õppides just ülearu palju eesti keelt kuulda polnud.

„Kõikvõimalikud keeleteadusega seotud vahva kõlaga ja kurja tuupimist kuulutavad ained nagu näiteks morfoloogia, foneetika ja fonoloogia ajasid mul niigi pea sassi. Rääkimata sellest, et seda kõike kuulis loenguruumis mitte eesti, vaid hoopis vene, inglise, saksa kui ka ladina keeles. Lühidalt öeldes – pea oli pulki täis ja otsisin lisaks mõnd omakeelset eriala, mis kohustuslikus korras tuli läbida vähemalt keskastme tasemel," meenutab ta.

Psühholoogia ja inimese uurimine laiemalt on Laurile alati väga palju huvi pakkunud. Ta usub, et inimene on üks väga suur mõistatus. Inimesed on iga päev meie ümber ja mõjutavad kõike meie ümber. Ei saa unustada, et ka see sama tegelane, kes meile igal hommikul peeglist vastu vaatab ning hambaharja käes hoiab, on samuti inimene.

Soov õppida tundma nii ennast kui inimesi enda ümber

Tagasiulatuvalt on ta ennast analüüsinud ja mõistnud, et alles siis, kui 40 ette viskas, sai ta selleks, kes ta päriselt on ja enese tundma õppimise elukool oli jõudnud ühe väga olulise verstapostini.

Ta sai aru, et vahel tuleb nii endale kui ka teisele mõeldes teha suuri otsuseid ning ka suuremaid elumuutusi ei tohi karta. Elame seda praegust elu ju üks ainus kord ning nii samuti ka need inimesed meie ümber. See elu tuleb teha võimalikult söödavaks ja võimalusel ka nauditavaks ning seda võimalikult ruttu, sest kell tiksub. Seega soovist tundma õppida nii end kui ka inimesi enda ümber otsustas ta valida kõrvalerialaks just psühholoogia.

Ta ütleb, et nautis iga loengu poolteisttundi ning aeg lendas tema jaoks reeglina linnutiivul. Lemmikuteks kultuuripsühholoogia, reklaamipsühholoogia ja arengupsühhooloogia.

Kadunud legendaarne Peeter Tulviste pajatas lugusid erinevatest rahvastest ja kultuuridest.

Reklaamipsühholoogias selgitati puust ja punaseks, kuidas turundusvõlurid meid osavalt konksu otsa püüavad ja meie sööda alla kugistame. Arengupsühholoogias vaadati aga meie kulgemist sünnist kuni elusügiseni välja. "Põnev oli teada saada, et näiteks vanaks saame siis, kui 60 ette lööb, sest just siis algab hiline täisiga. 25. eluaastaks on aga keha oma arenguskaalal saavutanud enda parima taseme ning edasi tuleb inimesel juba ise rohkem vaeva näha ja pingutada, et toonuses püsida ning kehaliselt mitte irduda. Kõike seda elulist kuulata ja teada saada oli maru põnev," räägib Lauri.

Õnnelik inimene läheb rõõmsa tujuga tööle

Lauri nendib, et oleks võinud psühholoogia erialaga oma elus ka tööalaselt edasi liikuda, kuid huvi muusika ja meedia vastu sai temast siiski võitu. Raadios hakkas ta käima ja asjatama juba 14-aastaselt. Sealt hakkas ka palk jooksma. Meediakajastus, tutvused ja teatavad spetsiaalsed oskused laiendasid ampluaad ning see kõik laienes üheks suureks pikemaks tulevikuvisiooniks tööst kui hobist. Õnneks nii ka läks!

„Kõik, mida teen, on üht või teistpidi seotud minu huvialadega. Keegi tark on kunagi öelnud ja see puudutab nüüd samuti inimpsühholoogiat: „Inimene on õnnelik siis, kui läheb rõõmsa tujuga hommikul tööle ja tuleb sealt sama hea meelega ka tagasi koju." Sellest võib vist järeldada, et olen praegu täitsa õnnelik inimene," on tal hea meel.

Me kõik oleme väga erinevad

Lauri ütleb, et oskus näha ja mõista, et me oleme kõik nii pagana erinevad ja mitte kedagi ei saa hinnata ühe mõõdupuu järgi, on andnud oskuse õigeid nuppe vajutada, olla vajadusel paindlik ja tõmmata pidurit või hoopis hoogu juurde anda.

„See ei tähenda, et sedasi peaks ainult egoistlikult kasu lõikama, kuid vastaspoolt mõistes saab pakkuda positiivset emotsiooni just inimestele enda ümber," täpsustab ta.

See on eriti palju kasuks tulnud minu meediatöös kui ka üritusi korraldades. Iga sündmuse planeerimine eeldab minult suhtlemist mitmete koostööpartnerite ja osalistega. Pärast kõike peab sisse jääma positiivne emotsioon ja hea tunne.

„Oma saba ei taha küll ise kergitada, kuid arvan siiski, et olen üks täitsa tore tüüp, kellega koostööd teha. Mulle ei meeldi ise tüli kiskuda ja püüan end halva tuju korral ka vägisi tagasi hoida ning mitte kellegi teise peale viha välja elada. Sestap on minu arust just see ameerikalik keep smiling üks jube tore nähtus – miks rikkuda torisedes või nähvates kellegi teise tuju näiteks seepärast, et su kass sulle sussi sisse pissis või äratuskell hommikul oma ülesannete kõrgusel polnud," toob ta välja. Lauri selgitab, et sinuga kokku põrkav inimene pole ju nendes tujurikkujates süüdi ning võib sinu naeratusele vastata hoopis veelgi säravama vastunaeratusega, mis seljatab kõik päeva äpardused. Ja palju usaldusväärsem oled ka siis, kui mingit mõttetut hädavale kuuldavale ei too. Nagu Lauri lektor õpetas, siis alati on lihtsam viga tunnistada ja öelda, et unustasid. Unustamine on ju igas mõttes inimlik ja pole mitte kedagi, kes poleks mitte kunagi mitte midagi unustanud.