Reklaam sulgub sekundi pärast

Me kõik unistame üleloomulikest võimetest – kas meis on peidus rohkem, kui arvatagi oskame?

Kati Orav raamatuesitlus Tallinnas
Kati Orav raamatuesitlus Tallinnas — FOTO: Margus Lõvi

Lastena oleme me kõik unistanud üleloomulikest võimetest. Kindlasti tuleb ka sinul meelde, et soovisid endale üleloomulikke võimeid. Meenuta, kelle moodi sina olla tahtsid. Oli selleks Pipi Pikksukk või Karlsson katuselt, Obi-Wan Kenobi, Kassnaine, Raudmees või Harry Potter? Inimesed on ikka soovinud olla rohkem, kui me arvame, et võimelised oleme. Aga tegelikult on meil olemas mitmeid supervõimeid, mida kasutades see ongi võimalik. Jah, me ei saa ilma abivahenditeta veel lennata ja seinapidi üles ronida, kuid meis on siiski peidus rohkem, kui me arvame.

Visuaalne lihtsustamine aitab kaasa efektiivsemale mõtlemisele

Eesti üks esimesi ja hetkel väheseid visuaalse mõtlemise ja lihtsustamise edendajaid ning koolitajaid, aasta koolitaja 2023, Äripäeva juhtimis- ning finantskonverentsidel üles astunud avalik kõneleja ja Eesti esimene ametlikult auhinnatud mõjukõneleja Kati Orav kirjutab oma raamatus „Visuaalne lihtsustamine. Kuidas kasutada joonistamist ja kujutlusvõimet, et elada julget, mängulist ning tähendusrikast elu.“, et usub, et visuaalne lihtsustamine aitab kaasa efektiivsemale mõtlemisele, mis omakorda tähendab olla edukam õppimises, koostöös, juhtimises ja mis tahes protsessis, kuhu elu meid viib. Seetõttu on ta võtnud oma südameasjaks edendada visuaalsete praktikate valdkonda ja viia seda võimalikult paljude inimesteni.

Kati on alati olnud väikest viisi filosoof ning väga uudishimulik. Uuriv loomus oli ka põhjus, miks ta läks haridusinnovatsiooni õppima. Ta nägi, et visuaalsel lihtsustamisel on nii suur potentsiaal meie elu paremaks muuta. „Hakkasin endalt küsima, miks me seda koolis ei õpi või laiemalt teadlikult ei kasuta? See viis mind uurima õppimise ja õpetamise kohta. Need õpingud olid minu elu üks parimaid otsuseid, sest raamat „Visuaalne lihtsustamine. Kuidas kasutada joonistamist ja kujutlusvõimet, et elada julget, mängulist ning tähendusrikast elu.“ on sündinud suures osas tänu sealt alanud uurimisele ja magistritööle,“ nendib ta ja lisab, et oma magistritöös uuris ta visuaalsete tehnikate kasutamist ja visuaalse lihtsustamise potentsiaali Eesti üldhariduses.

Soov, et kõik julgeksid ja oskaksid kasutada joonistamist mõtlemise ja mõtestamise tööriistana

„Tunnistan, et ei ole sugugi matnud maha mõtet astuda doktoriõppesse, et visuaalset lihtsustamist veel sügavamalt uurida. Tean, et olen leidnud midagi unikaalset ja lähenen visuaalsele lihtsustamisele oma nurga alt. On midagi, mida ma teen ja tean teistmoodi kui minu kolleegid mujal maailmas. Lähenen visuaalsele lihtsustamisele metoodiliselt ja olen võtnud südameasjaks viia see teadmine ning oskus 10 miljoni ja enam inimeseni maailmas. 10 miljonit on isegi väike eesmärk.“

Tihti ütleb Kati, et tema soov on, et kõik inimesed maailmas julgeksid ja oskaksid kasutada joonistamist mõtlemise ja mõtestamise tööriistana. Ka Kati ise pole alati arvanud, et oskab joonistada. Koolis oli ta väga tugev matemaatikas ning käis isegi keemia- ja füüsikaolümpiaadidel. Kuid samas oli Kati väga tugev ka humanitaarainetes ja võistles näiteks etlemises ning deklameerimises. „Ma tunnistan, et armastan väga Exceli tabelit ja samas armastan kirjutada pikki tekste, kuid nüüdseks tean, et meie ümber on nii palju olukordi, kus need tabelid ja tekstid meiega ei kõnele ja meid tegutsema ei pane.“

Unistamisel on suur jõud

Lapsena soovis Kati saada kord näitlejaks, siis raamatukoguhoidjaks või asjaajajaks ning kõige pikem ning suurem unistus oli saada olümpiavõitjaks. Lisaks neile mäletab ta veel kahte esilekerkinud soovi. Soovi saada õpetajaks või arhitektiks. „Kummaline – neid kahte elukutset olen ma justkui oma praeguses elus kombineerinud. Ma ei ole klassikalises mõttes õpetaja ja töö on muidugi kaugel arhitekti omast, kuid ma õpetan iga päev inimesi konstrueerima plaane, näitama oma mõtteid, looma justkui arhitektuuriplaani oma unistuste ja tegevuste kohta. Õpetan inimesi olema iseenda elu arhitektid. Kõlab uhkelt, eks. Selles valguses võib tõdeda, et unistamisel on suur jõud ja isegi, kui ma selles suunas lapsena erilisi pingutusi ei teinud, elan nüüd nende kahe unistuse sees,“ räägib ta.

Kas tööna saab teha midagi, milles sa ei ole hea olnud?

Kati meenutab 2016.aasta kevadet. Ta seisab Pärnu kontserdimaja laval 500 Eesti tippjuhi ees ja visualiseerib paberile konverentsil esinejate sõnumeid. See on väga raske töö, sest peab olema 100% kohal, kuid siiski leiab ta aeg-ajalt ennast mõttelt, kuidas see küll nii on läinud. „Mina, kes ma kasvasin üles arvamusega, et ma ei oska joonistada, teen seda nüüd tööna, mille eest makstakse ja seda üle 500 silmapaari ees. Ja mitte ainult. Sellelsamal konverentsil astusin üles ka ühe esinejana, et jagada osalejatele visuaalse lihtsustamise põhitõdesid. Tegelikult ei olnud mul ju eluks üldse sellist plaani,“ meenutab ta ja lisab, et kui keegi oleks veel paar aastat tagasi öelnud talle, et, Kati, sinu edasine töö saab olema seotud joonistamisega, siis ta ei oleks lihtsalt naernud, vaid oleks ütlejat puhta hulluks pidanud.

„Kuidas saab teha tööna midagi, milles sa ei ole kunagi hea olnud ja mida sa ei ole kunagi ülikoolis õppinud? Veel hullem – hakata seda omakorda ka teistele edasi õpetama? Neid ridu kirjutades pean aga tunnistama, et joonistamisest mõtlemise tööriistana ja visuaalsest lihtsustamisest ei ole saanud lihtsalt minu töö. Sellest on saanud minu elu kutse. Joonistamise kui mõtlemise tööriista uurimine ja õpetamine on minu suur kirg ja sellest on kantud minu missioon inimkonnale väärtust pakkuda.“

Midagi, mille nimel pingutada

Sellele hetkele tagasi vaadates on Kati aru saanud, et on leidnud selle oma asja, midagi, mille nimel pingutada. Ta mäletab oma elus kahte asja (peale emaks olemise), kus ta on tõeliselt panustanud, võtnud aja, et olla parem, areneda ja näha oma edasiminekut. Esimene oli sport. „Olin noorena väga hea sportlane, soovisin saada olümpiavõitjaks ja mäletan, et puudusin 1.–9. klassini trennist ilma põhjuseta ainult ühe korra. Ühe korra! Elasime koolimaja taga ja nägin aknast koolimaja staadionit, kus tol päeval trenn toimus. Ja nii mäletan, kuidas tundsin kadedusetorget, et teised seal jooksevad. Ma ju oleks võinud panna ruttu riidesse ja kampa lüüa, aga olin valetanud, et ei tunne ennast hästi. Uhkus ei lubanud tunnistada, et see nii ei ole. Õnneks oli see piisavalt ebamugav tunne, et mitte soovida seda korrata,“ sõnab ta.

Kati tõepoolest armastas trenni teha ja armastab jooksmist siiani. Ta jookseb peaaegu iga päev ja kui näeb kedagi teist jooksmas, siis on tema esimene mõte, et oh, kui mõnus sellel inimesel on.

Kui enam ei saa vaiki olla...

Teine asi, mida Kati hakkas väga kirglikult praktiseerima, oli visuaalne lihtsustamine. Võiks öelda, et ta hakkas pärast selle tehnika äraõppimist tegema järjepidevat trenni. „Ma ei harjutanud ainult üksi ja lähedastega, vaid see hakkas vaikselt imbuma kogu minu tegevusse, minu ellu, kuniks sain aru, et see on midagi, mis on mul südame külge kasvanud ja mida pean ka teistele edasi andma. Poeetiliselt väljendudes – ei saanud enam vaiki olla. Tean, et olen sündinud õpetajaks, ehkki võitlesin selle vastu noorena päris kaua. Aga mu rada viis mind ikka ja alati õpetamise ja koolitamise juurde. Ja nüüd on mul selle üle nii hea meel, sest see andis võimaluse liikuda oma suure kirega edasi ja hakata seda teistele õpetama. Näitlejapisik minu sees tegi võimalikuks selle, et tundsin ennast hästi sellel teemal ka suurtel lavadel rääkides.“

Missioon, mida jagada. Teema, mida õpetada

Kati meenutab 2022. aasta suve. Tallinnas Kultuurikatlas on toimumas kolmenädalane rahvusvahelise haridus- ja tehnoloogiaettevõtte Mindvalley suveülikool. Kohal on enam kui 1500 inimest kogu maailmast. Ta on leidnud endale mõttekaaslasi ja sõpru Ameerika Ühendriikidest Quatemalani, Tšehhist Austraaliani. „Olen just lõpetanud oma 25-minutilise kõne ühel lavadest. Olen eufoorias. Tunnen ennast superkangelasena. Üks suur unistus on täitunud – rääkida nn tiibadega (Mindvalley logo) laval, Mindvalley laval; jagada oma usku ja missiooni rahvusvahelise seltskonnaga. Mitu inimest tuleb mind kallistama ning minuga rääkima, mind tänama. Mis kõige tähtsam – nende silmist näen, et ka nemad tunnevad ennast iseenda kangelastena,“ lausub ta ja lisab, et see on see, miks ta teeb seda, mida ta teeb – et anda inimestele rõõmu, inspiratsiooni; ühe konkreetse tööriista, et olla iga päev parem versioon iseendast.

„Saan tänusõnu veel mitu päeva hiljem. Minust on saanud rahvusvaheline esineja. See on olnud juba mõnda aega minu suur unistus. Aga see unistus ei ole sündinud sellest, et lihtsalt teiste ees esineda, rääkida, olla tähelepanu keskpunktis. See on sündinud sellest, et mul on missioon, mida soovin jagada. Mul on teema, mida soovin õpetada. Mul on visioon, mille täitmiseks ka teisi teekonnale kutsun.“