Võistluse “Minu mehest hullemat ei ole” võitjalugu!

Mina räägiksin teile ühe sellise loo, mis minuga küll juhtunud ei ole, aga küll minu emaga. Ja kõik see, mis Temakesega on toimunud, ei ole lasknud mind sellisele tasemele, et minu oma mees teeks mulle midagi sellist, mis kahjuks Teie kõigiga siin juhtunud on.

Mu ema oli ka noor ja loll omal ajal, kui ta juba 12aastaselt hakkas mu isaga kurameerima. Aeg oli temaga oma töö teinud ja elu käskinud ruttu suureks kasvada. Ühesõnaga lühike lapsepõlv. Minu isa oli temast 7 aastat vanem. Kokku kolisid nad 2 aastat hiljem kui mu ema oli 14aastane.
Esimese lapse ootele jäi ema juba 17aastaselt ja sealt see trall kõik pihta hakkas. Ema võttis juurde ja isa hakkas väljas käima sõpradega. Ema jäeti muidugi koju lösutama ja rasedust kandma.

Isal hakkasid sellised joomatuurid tekkima. Algul oli ühe öö ära, siis kaks ja siis juba terve nädalavahetuse. Vahepeal oli jube, terve nädalavahetuse, pluss võttis argipäevadest lisa.  Jõi ringi ja mängis pilli. Käis sellistes "bordellinimelistes" korterites, kus väitis, et Tema mängib vaid pilli ja ei osales neis orgiates, mis seal korterites toimus tavaliselt.  Grupiviisiliselt seksiti ühes toas ja kõrvaltoas joodi ja laaberdati.

Emal oli muidugi küla pealt vastik kuulata, et mis jutud käisid tema sündimata lapse isa kohta. Kui õde ära sündis, läks hullemaks. Beebi karjus esimesed pool aastat koguaeg. Hiljem saadi teada põhjus, miks laps koguaeg karjus, aga ega isa see ei huvitanud. Ema saadeti ühika koridori karjuva lapsega toast välja, et isa magada saaks. Ja nii koguaeg. Lõpuks isal kannatus katkes ja hakkas ema kolkima selle eest, et ta last ei suuda vait panna.

Kui isa ikka seda kisa ära ei kannatanud, läks ta kodunt minema. Tagasi tuli sellises poolpiduses olekus ja kui laps ikka karjus, siis sai ema jälle kolki. Ja nii see jätkus, kuni järgmise lapse ootuseni.

Ema jäi aastakese pärast venda ootama. Isa rahunes ja ema andestas isale kõik löömised, kuni järgmise korrani. Iga kord palus vabandus ja ema andestas, sest tõesti, ega temalgi polnud kuskile minna.  Juba sellepärast sai isaga nii vara kokku kolitud, et see oli ta ainuke kodu kuhu ta oli oodatud. Nädalavahetusel sai ema lapsepõlvekodus kasuisa käest tappa ja sinna ta enam tagasi ei kippunud.

Kui ema venda ootas, sai ta isa käest üks kord niimoodi peksa, et tal olid neerud lahti pekstud. Ta oli siis umbes 5 kuud rase ja selle eest istus isa kolm päeva miilitsas ja kui ema haiglast välja sai, palus isa vabandust jälle ja elu oli  "lill" edasi.

Isa hakkas venda ülistama, sest ta ju poisslaps ikkagi. Tegeles veits aega temaga, kuniks ära tüdines. Emal sai kannatus siis korraks otsa. Ta põgenes tädi juurde peitu, aga isa leidis ta mingi aja pärast ja otsis lepitust.

Ema ennem ei hakanud isale vastu, kuni vend sündis. Siis hakkas mõistus pähe tulema, kuni isa sai hakkama järgmise pirniga. Röövis mu venna lasteaiast ära ja ema sai 25aastaselt esimese insuldi. Insulte on tal juba tervelt kolm olnud ja kõik need isa pärast.

Kui mina 5 aasta pärast sündisin, siis oli ema teda lõplikult maha jätmas, aga mina olevat lepituse laps. Isa tegeles minuga ikka päris kaua, aga need peksmised ei lõppenud.

See oli isal juba nii käe sees, et kui tööl miskit puusse läks, tuli koju ja ema sai selle eet kitli peale. Ei möödunud õhtutki, kui ma kisa pärast kaks patja mõlemal pool kõrva magama jäin. Isal on ka meeletu elu olnud. Ma ei mõista seda meeste nõrkust ennast naiste peale välja elada, aga nii nad ometi teevad. Mingu õue ja norigu muhku meestega, aga selleks on nad liiga arad.

Muide mu ema on isaga siiamaani koos, neil täitus 29. pulma-aastapäev. Pärast seda, kui kolmeks kuuks isa juurest ära kolisime, pole isa enam ema vastu kätt tõstnud.

Naised kolige heade inimeste abiga kodudest minema. Seda mängu tahaksin võita oma ema pärast, kes on pidanud elus nii palju kannatama, ent minu jaoks on ta maailma kõige tugevam naine. Tema vastuseks nüüd on see, et ma tegin kõike seda laste pärast. Minu küsimus, kas see oli seda kõike väärt? Väärt olla õnnelik?

Loo kirjutas kasutaja nimega zajebiz

Võitjaga võetakse ühendust!