Katre beebiblogi: mõtted pärast lapse sündi

Kaks nädalat ja mõned päevad peale on möödunud sellest, kui ma andsin alguse uuele elule ja ka minu uus elu sai oma alguse. Rasedus ja sünnitus tunduvad järsku olevat kauge minevikuna ja täiesti uskumatu, et need sündmused üldse aset leidsid. Mul on nüüd tütar. Ma olen nüüd ema. Liiga järsku on kogu maailm saanud hoopis uue vaatepunkti.

Kõige ausam oleks kohe ära mainida, et emadus pole tegelikult mulle veel kohale jõudnud. Või siis ma ei tea, mis asi see emadus täpselt olla võiks. Rohkem on tunne nagu oleksin endale uue huvitava mänguasja saanud või midagi muud sellist, millest olen vaimustuses ja kardan, et peagi võin ära tüdineda. Muidugi ma loodan, et oma lapsest ma ometi ära ei tüdine ja ta suudab mind samamoodi jätkuvalt muudkui edasi võluda, nagu ta seda siiani teinud on. Ma näiteks ei kujuta ettegi, et võiksin tema imetlemisest ära väsida. Või tema näoilmete jälgimisest. 

Ma tunnen järsku suurt kohustust tema jaoks kogu aeg olemas olla. Ta ju tahab puhtaid mähkmeid. Tahab süüa. Tahab lähedust ja turvatunnet. Olgugi, et ma keset ööd olen nii unine, et ma sugugi ei tahaks ega viitsiks tõusta, ometi ma tõusen ja rõõmsalt ikka askeldan temaga läbi oma unisuse. Ma tahan, et tal oleks hea ja et ta saaks olla rõõmus – kogu aeg! Kas see võibki olla tegelikult see emadus, mida ma arvan, et mulle ei ole veel kohale jõudnud? Sest tegelikult ma ju ei vahetaks teda isegi mitte terve maailma, kuu või päikese vastu ja ei loobuks temast mitte mingi hinnaga. Sest ta on minu ja mina olen tema. Ja ühtäkki, kõigest ühe silmapilguga on temast saanud minu maailma olulisim osa. Teinekord võtab pisaragi silmanurka, kui ta mind oma sillerdavate silmadega silmitseb.

Ta on imeilus. Esimest korda elus saan tunnistada, et lause „Oma laps on ikka kõige ilusam!“ peab vägagi paika. Ma pole kunagi osanud väga imikuid hinnata või vaadata. Teiste lapsed väga huvi ei paku ja isegi, et nüüd huvi pärast ikka teiste lapsi ka silman, siis ei... no enda laps on ju ikka see kõige ilusam. Räägitakse, et kassidel on salakaval omapära panna inimesi endi eest hoolitsema ja neisse armuma. Et kui kord juba kassiinimeseks saad, siis sellest ei pääse. Jääd justkui nende hüpnotiseeritud lõksu. Siinkohal võrdlen mina beebisid ka kassidega. No neil on uskumatu võime panna sind lihtsalt sulama ja tegema kõike, mida nad soovivad.

Kui aga rääkida nüüd sellest, kuidas meil reaalselt läinud on, siis ütleks, et esialgu ei tundu see lapsekasvatamine midagi hirmsat veel. Eks muidugi ikka jätkub inimesi, kes hoiatavad kõige eest. Kogu aeg leidub inimesi, kes tabavad öelda: „Oota vaid, kui see ja too asi/aeg kätte jõuab.“ Nii räägitakse juba raseduse algusest peale. Nüüd hoiatatakse, et naudi ometi imikuaega, sest seda on ju nii vähe ja see saab kiiremini läbi, kui arvatagi oskad. Ja ekstra soovitatakse nautida just seda esimest kuud, sest see olevatki see kõige lihtsam. Laps ju ainult sööb ja magab ja edaspidi minevat ikka järjest keerukamaks.

Hetkel on tõesti nii, et põhiliseks tegevuseks on söömine ja magamine. Muidugi hügieeniprotseduurid ka sinna vahepeale, aga need on juba minu töö, mitte lapse. Ja kuigi ta magab valdava osa ööpäevast, ei leia ma ikka aega ja viitsimist tegeleda veel igasuguste oma asjadega, vaid hoopis leban koos temaga pool päeva voodis ja lihtsalt naudin olemist.

Kuigi ma algselt kartsin temaga kohtumist väga, sest ma pole ealeski imikut käes hoidnud või nendega tegelenud, siis nüüdseks on asi arenenud. Esimesed 24 tundi ma muidugi veel pelgasin ja lasin mehel lapsega askeldada, aga nüüd julgen ka ise vabalt temaga kõikemoodi toimetada. Mul ei ole vähimatki hirmu, et ma talle haiget võiksin teha või ta unarusse jätaksin. Kõige suurem hirm on mul hoopis nende kurikuulsate gaasivalude ees, kus ma ei saa teda mitte kuidagi moodi aidata ega valu leevendada, vaid pean lootma, et talle piisab minu olemasolust ja kehasoojusest.

Igatahes loodan ma, et meil sujub ikka kõik kenasti ja eks ma nüüd lähen ja imetlen teda veelgi edasi, kuni ta magab ja mul seda kirjatükki siin kirjutada lubas. Sellised soojad ja pehmed ja imetlust täis on vist küll iga värske ema esimesed nädalad, ma kujutan ette. :)

Katre