Katre beebiblogi: viimane kuu – kõik võtab võhmale

Raseduse viimasest kuust olen ma ikka jutte kuulnud. Enamasti seda, kuidas siis on lihtsalt nii kohutavalt raske olla ja kõht hakkab isetoimetamist ja elamist segama. Kuidas kellelgi, aga pean tõdema, et see lõpp tundub veidi tüütu tõepoolest olevat. Rasedus võiks ju kesta hoopis 8 kuud. Oleks minu arvates palju parajam aeg.

Nimelt kimbutavad mind meeletud unehäired, mis on hetkel üheks suurimaks probleemiks. Unerežiim on üsnagi segane ja kindlaid uneaegu ei ole võimalik ette määrata. Mõnel päeval teen lõunauinakuid või õhtuuinakuid. Mõnel päeval jällegi mitte. Enamasti istun öösiti üleval ja suigun unele alles hommikutundidel ja magan siis vaid paar tundi lõunani. Olgugi, et ma end päeva jooksul nüüd ülemäära väsinuna või jõuetuna ei tunne, siis olen ikkagi veidi uimane kogu sellest ebakorrapärasest magamisest.

Põhjuseid sellele olen leidnud ainult kaks. Üheks peetakse magneesiumipuudust ja räägitakse, et magneesiumi piisav manustamine parandavat ka unehäired. Magneesiumi olen ma võtnud nüüdseks kolm kuud, aga see ei ole küll midagi parandanud. 

Samas olen kuulnud ka teistelt lapseootajailt, et raseduse lõpu poole kimbutas neidki unetus ja segane režiim. Seetõttu on mainitud ka fakti, et keha valmistab end ise juba lapse sünniks ette ja selleks, et öösel tuleb mitu korda ärgata, või et magamata öid võib ette sattuda. Hea küll, praegu igatahes nii õudne ja hull see ei tundugi, et vähe hakkab magada saama, sest olemine ei ole kurnav, aga lihtsalt see öine unetus on juba igavaks muutunud. Oled nii väsinud, et midagi teha ei jaksa ning ega keset ööd midagi teha ei ole ka ja siis on see voodis väherdud aeg justkui ajaraisk.

Lisaks on tõepoolest ka veidi raskem iseendaga tegeleda. Hiljaaegu duši all näiteks taipasin, et enda raseerimine ja muu korrashoid on täielik päevatreening, mis võtab nii võhmale, et hingeldasin pärast seda üritust lausa vähemalt 15 minutit! Õnneks sokkide ja jalanõude jalga panemisega mul suurt probleemi ei ole ja põlvi saab kenasti veel kõverdada. 

Laps mu kõhus võtab samuti justkui üha rohkem ruumi ja tal hakkab järjest kitsamaks jääma. Samas arvestades, kuidas ta seal liigutades mu kõhu mõnusalt lainetama paneb, tundub ka, et tal on seal piisavalt ruumi siiski. Igatahes on ta muutunud veidi ebamugavaks. Noh, teadagi, et urgitseb oma sõrmekestega kuskil ribide vahel mulle ja aru ma ei saa, mis pidi ta seal seega on. Nädalaid arvestades, mida nüüdseks 36 on, peaks ta juba vaikselt hakkama vaagnasse laskuma, et endale ruumi juurde teha ja end sünnituseks valmis sättima.

Käin ka erinevates perekooli loengutes end sünnituse ja sellega seonduvaga rohkem kurssi viimas ja seal on kõige naljakam see, kuidas poolteist tundi tuleb loengus istuda ja kuulata, ning kus mina olen alati ainukene, kes kõik selle aja toolil niheleb ja iga viie minuti tagant asendit vahetab. Ometigi on seal loengutes teised täpselt sama rasedad naised, aga neil paistab nii mugav olevat istuda ja olla. Minul on ebamugav just esiti seetõttu, et laps muudkui liigutab kohe, kui ma istun. Kui ma ise liikvel olen, siis ta endast märku ei anna, aga kui ma tahan rahulikult olla, siis ei saa kohe mitte üheski asendis olla, mis talle meelepärane oleks.

Aga üldiselt ma palju ei kurdagi. Igasugune aktiivne tegevus, isegi pikalt inimestega rääkimine, võtab hingeldama ja viimane kuu paistab lihtsalt olevat meeletult igavavõitu. Lihtsalt oled ja ootad. Tead, et käes on need nädalad, kus võib juba vaikselt ja tasapisi midagi juhtuma hakata sünnitusega seoses ning muudkui ootad. Üks lõputult igav ja ärev ootamine samal ajal paistab olevat. :)

Kuidas teie viimane raseduskuu möödus ning kui vaevaline teil sellel ajal olla oli? 

Minu igapäevategemistest ja -mõtetest  saad lugeda lähemalt mu isiklikust blogist.