Reklaam sulgub sekundi pärast

KIPUD END SABOTEERIMA? Ellujäämisrežiimil tegutsemist teadvustades saab sellest vabaneda

Raido Rõivas
Raido Rõivas — FOTO: Competence Development

Emotsionaalsest intelligentsusest on suurem osa inimestest kuulnud, positiivsest intelligentsusest aga vähem. Raido Rõivas, kes astub üles 2023. aasta enesearengusündmusel „Kohtumine saatusega 2023“ selgitab, millega on tegu ja kuidas enda saboteerimine lõpetada.

Positiivne intelligentsus näitab, palju mõistus meid saboteerib ja palju teenib

Rõivas ütleb, et positiivne intelligentsus näitab, kui palju mõistus meid saboteerib ja kui palju ta meie hüvanguks end teenib. See peegeldab suhet ellujäämisrežiimi ja lahendustele ning arengule suunatud seisundi vahel. Positiivne intelligentsus näitab, kui suure osa enda ärkveloleku ajast on inimene suunanud enda aju arengule, lahendustele ja võimalustele või vastupidi – hoopis ellujäämisrežiimile.

See teaduspõhine kontseptsioon pärineb neuroteadlaselt Shirzad Chamine’ilt ja selle eesmärk on arendada enesevaldamise oskuseid. „Paljud uurimused kinnitavad, et muutes positiivse intelligentsuse taset, kajastub see otseselt inimeste kõikides eluvaldkondades,“ selgitab mees.

Oleme oma sisemised saboteerijad loonud, et end kaitsta

Rõivas räägib, et ellujäämisrežiimil on meie ajus aktiveerunud need närvivõrgustiku osad, mis on kaasatud meie kaitsmiseks ja ohuallika vältimiseks, eemaldamiseks või sellega toime tulemiseks. Režiim võib sisse lülituda ka tavaelu väljakutsetes, pideva pinge, stressi, konfliktide ja ebameeldivate tunnete keskel. „Neoroteaduslikult on isegi füüsilisel tasandil moodustunud ajus närvivõrgustiku kogumid, mida võib piltlikult nimetada sisemisteks saboteerijateks,“ kirjeldab Rõivas.

Inimene on enda varases elueas disaininud endale sisemised saboteerijad, et ennast kaitsta ja ellu jääda. Millalgi on need meile olnud vajalikud, aga hilisemas vanuses unustame enda tegeliku võimekuse ja ajame end saboteerijate programmidega segadusse, kuna need programmid on meile mugavad ja turvalised. Inimene on end nendega samastanud ja need tunduvad meile täiesti loomulikud. Võib olla, et me isegi ei soovi nendest vabaneda ja reageerime alles siis, kui mõistame saboteerijate tegelikku mõju, mida see meile tekitab.

Ellujäämisrežiimil elamine ei ole jätkusuutlik

„Ellujäämisrežiim ei ole jätkusuutlik ja sellega pole võimalik saavutada tõelist rahulolu ega kestvat õnne. On võimalik mingil perioodil edukaid tulemusi saavutada, kuid rahuolu ega rõõmu kindlasti mitte,“ selgitab Rõivas põhjust, miks ei ole ellujäämisrežiimil olemine inimesele parim valik. See põhineb hirmul – me pole loodud olema pidevas valmisolekus, et võimalikule ohule reageerida. Samuti ei ole meie loomuses viibida pidevates negatiivsetes emotsioonides ja fookustes.

Ellujäämisrežiimi on võimalik mitmeti ära tunda – näiteks pikaajaline samastumine negatiivse emotsiooniga või kahjustav ja piirav sisekõne on ühed tunnusmärgid. Positiivset intelligentsust õppides uurime, kuidas enda sisekõnes täpsemalt eristada konkreetseid temaatilisi saboteerijaid ning kuidas lülitada enda aju ümber arengu ja lahenduste režiimile.

Kuidas ellujäämisrežiimist vabaneda?

Kui avastad endas ellujäämisrežiimi või kahtlustad end olevat lihtsalt madalas seisundis, siis tuleb seda olukorda uurida avatuse, põnevuse ja uudishimuga – see on esimene samm ümberlülitumiseks. „Küsi endalt – kui oleksin uudishimulik ja terava pilguga kotkas ja ma näeksin seda situatsiooni kõrgelt, siis kuidas see mulle tunduks?,“ soovitab mees.

Neoroteaduslikult on meil ressursirikka ja lahendustele orienteeritud seisundite puhul aktiveerunud hoopis teised aju piirkonnad, kui ellujäämisrežiimil. Nendes seisundites oleme me empaatilised, innovaatilised, mängulised, kooskõlas enda väärtustega ja pühendunud tegutsemisele. Harjumust olla ellujäämisrežiimil on võimalik taandada ning teadlikult sisse lülitada arengule ja võimalustele suunatud seisundid.

Kontrollküsimused ellujäämisrežiimi tuvastamiseks

  • Kui suure osa oma ärkveloleku ajast tunnetuslikult keskendun ma väljakutsetele, probleemidele, takistustele, kiirustamisele ja „tulekahju kustutamistele“?
  • Kui suure osa ajast ma tunnen ärevust ja madalat emotsionaalset seisundit?
  • Kui jätkusuutlik on minu mentaalne ja emotsionaalne seisund?