KIRJANIK PAMELA MARAN avaldas šokeeriva loo, kuidas ta peaaegu ära vägistati

Pamela tunnistab, et on seda lugu üle aasta enda sees hoidnud ja pikalt selle üle mõelnud, et saada arusaamist ja selgust. Nüüd on ta lõpuks valmis, et seda ka laiema publikuga jagada. Lugu ise räägib sellest, kuidas Pamela raamatu kirjutamisel peaaegu ära vägistatud oleks. "Teatavasti möödus minu eelmine ja üle-eelmine aasta mööda Eestimaad ringi rännates. Käisin läbi 15 maakonda ja 66 vanaisa, et panna kokku raamat „Eesti vanaisade lood ja salatarkused“. Lihtsustatud kujul nägi projekt välja nii. Korjasime kokku kontaktid, valisin kirjelduste järgi välja potentsiaalsed intervjueeritavad, assistent Kati helistas allikatele, küsis nõusolekut ja leppis kokku kohtumise. Ühel nädalavahetusel külastasin üht maakonda ja käisin erinevates kodudes meestega kohtumas ja juttu puhumas. Intervjuu lõppes pildistamisega. Magasin kuskil maakonna hotellis-motellis ja veetsin õhtuid pilte töödeldes. Oma naiivsuses ja uskumuses taatide pühalikkusesse ei tulnud mul kordagi pähe, et naisterahvana üksi meeste kodusid külastades, mõned täiesti eraldatud metsapadrikutes, ei pruugi kõik kohtumised hästi lõppeda. Teadsin ju mitmegi puhul, et tegemist on ka endiste vangide ja muidu elu näinud meestega. Siinkohal mainin, et kõige südamlikumad kohtumised olid just nendega, kes olid vangilaagrist tulnud! Mu naiivsuse pühkis kiiresti ära kohtumine eelmise aasta suvel. Jässakas, karune taat elas üksinda, ühe käe asemel püssitäägist keevitatud konks. Huvitav oli ka see, et kui ta rääkis, kui palju ta on selle konksuga pätte udjanud, ei tekkinud mul hirmu, et võib-olla on taadi naha sees peidus üks hundike. Kui intervjuu lõpus asusin meest pildistama, siis ei saanud ma esiti aru, miks oli mehel äärmiselt keeruline poseerida ja ta pilk pidevalt põrandale suundus. Tagantjärele mõistan, et ta plottis samal ajal plaani, kuidas kirjanikust tol päeval maksimumi võtta. „Tule vaata magamistoas mu perepilte!“ pakkus mees. Sain aru, et see on nüüd läinud mitmeid samme üle piiri ja asusin minekule. Mees pakkus hüvastijätuks kätt suruda, mida ma viisaka inimesena ka tegin. Käest kinni võttes haaras ta mind oma käte vahele ja kukkus kallistama. „See ei ole hea märk,“ mõtlesin ma peas ja pulss tõusis lakke. Kui ta hakkas teist kätt libistama mu särgi alla, siis kerkis minusse juba paanika ja ma kordasin selgelt: „EI! EI! EI!“. Mees vastas juba arutusest joobunult: „Ma ainult natukene... ma ainult natukene...,“ konksu seljale surudes ja haaret tugevdades. Sel hetkel sain aru, et nüüd on kellad... ja varsti võib-olla ka persekellad. Liikusin teadlikkusesse ja ütlesin rahulikult: „Olgu, teeme ära. Aga ma panen fotokoti autosse, et see ei segaks.“ Fotokott oli mul seljas. Mees väljus oma ajutisest loomalikkusest, sest ka mina olin sellest väljunud ja ta lõdvendas haaret. Ning siis ma pagesin, nagu meeletu, uksest välja. Ma saan väga hästi aru nendest naistest, kes sarnastes olukordades soovivad kiskjatele veel viisakalt head aega ja naeratavad. Kui ma jõudsin auto juurde ja nägin meest rõdul mind tagasi ootamas, lehvitasin ma talle ja naeratasin laialt. See on loomulik reaktsioon šokis mõistusele. Mäletan, kuidas samamoodi reageerisid naised, kes kirjeldasid Bikrami „tegudest“ kõnelevas dokumentaalis, kuidas nad tema hotellitoast pagesid ja samas mehele viisakalt head ööd soovisid." Loe täispikka postitust Sleeping Yogini Facebookist siit