PEEP VAIN SELETAB, KUIDAS rikkaks saada

Peep ise soovib rahast rääkides tagasihoidlikuks jääda, aga kelle käest siis veel rikkaks saamise kohta nõu küsida, kui mitte mehelt, kes tuhandeid inimesi nende eduteel on toetanud ja kellel on ette näidata koht Äripäeva Rikaste TOPis. Kui temalt küsida, kuidas rikkaks saada, ütleb ta esmalt: „Sõltub vist sellest, mida keegi selle sõna all silmas peab“. Kui nüüd üldistada, siis kuidas jõuda sellisesse olukorda, et raha jätkuks ja selle olemasolu või puudumine inimest liigselt ei piiraks ega segaks? Nagu kõikide asjadega siin elus, on kõigepealt vaja tahta. Kust seda õiget tahtmist saada, seda ma ei tea. Mõned mu sõbrad-tuttavad on öelnud, et neid mõjutas lapsena millestki puudust tundmine. Mõnede jaoks on see tung ja tahe kompensatoorne mehhanism: kas tähelepanust või tunnustusest on puudu olnud ja siis inimene püüab väga raha kaudu seda saada. Teiseks, raha ja rikkuse peale ei tohi tige olla. See tähendab kokkuhoidlikkust. See tähendab rahaasjade ja arvepidamise korras hoidmist. See tähendab kadeduse puudumist või selle muundamist inspiratsiooniks. Samuti oma piiravate uskumuste avastamist, et näiteks raha on paha või rikkad on tõprad, ja nende muutmist. Keegi ei taha ju ise paha ega tõbras olla. Kolmandaks tuleb isepäine olla ega tohi tööd karta. Töö pole mitte ainult see, mitu meetrit kraavi sa tunnis kaevata jaksad (kuigi ka see on mingi näitaja, kui sinu tulemus teistest oluliselt parem on), vaid see, kui palju sa kellegi jaoks, võrreldes teistega, väärtust suudad luua. Isepäisus tähendab kaht asja: nutikust-nupukust, aga ka asjade omamoodi tegemise julgust. Vanasti öeldi selle kohta „kastist välja mõtlemine“. Neljandaks tuleb end väärtustada ja oma panust vääriliselt hinnata. See annab praktilise ja moraalse aluse raha küsimiseks. Seejuures on abiks oma väärtuse loomise võime pidev suurendamine. See ise on mõnes mõttes juba suur rikkus. Viiendaks tasub teha korralikke kokkuleppeid ja kuuendaks ei tohi asjata häbeneda. Ei ennast, ei oma eripära, ei oma panust, tehtud kokkuleppeid ega raha küsimist. Õppisid ja töötasid vanuses 22–26 Ameerikas. Kui suure aluse pani Ameerika n-ö elukool sinu rahaedule? Väga suure ja olulise aluse. Enne seda elasin ju Nõukogude Liidus, kus erilisi väljavaateid majanduslikule edule polnud. Ameerikas sain mitmete mentaliteedipisikutega „nakatatud“. Nägin ja uskusin, et peaaegu kõik on võimalik. Ukselt uksele raamatute müümine koos kõigi oma kannatuste ja võitudega oli suur kool. Olulist rolli mängis asjaolu, et selle töö eest maksti ainult tulemustepõhiselt. See oli omalaadne iseseisvuse, aga ka ettevõtjaks olemise kool. Ülikoolis turunduse ja rahanduse õppimine avas turumajanduse köögipoolt süsteemsemalt ja suuremas pildis kui seda inimestele nende köökides ja elutubades raamatute müümine. Mõlemad kogemused kokku kasvatasid metsikult mu enesekindlust. Lisaks reaalsetele teadmistele ja praktilistele oskustele oli just see tegur mu toonase ja edasise rahaedu oluline nurgakivi. Rääkisid Edu Akadeemia veebiseminaril enesekindlusest ja selle olulisusest. Miks on see nii oluline ja kas enesekindlust on võimalik tehniliselt selgeks õppida? Usun, et see on väga oluline. Kindlustunne on üks inimeste elementaarsemaid vajadusi üldse. Kui see on mõistlikul määral rahuldamata ehk kui on palju ebakindlust, siis on võimatu olla samal ajal õnnelik. Ebakindlus hoiab inimesi tagasi uusi asju proovimast ja pärsib ka sooritust. Piisava enesekindluseta saavutame pea alati tegelikest võimetest viletsama tulemuse. Pole vahet, mis valdkonnast või püüdlustest jutt käib. Sarnaselt rikkusega on enesekindlust vaja tahta. Tegelikult kehtib see kõigi oluliste vajaduste kohta. Siinkohal jääb ajast puudu, et kõike korrata, kuid olulisemad asjad on valmistumine, oma keha eest hoolitsemine ja keha kasutamine enda kindlamaks tegemisel. Loomulikult aitab teiste julgustus, samuti koos tegemine ja koostööoskused. Kõige olulisem on aga töö oma sisemaailmaga – selle abil on võimalik iseendas suuremat kindlust saavutada. Mis loob eduks suures pildis õiged alused? See on jälle üks monumentaalse mastaabiga jutt, aga proovin siiski. Kirjutasin sellest pikemalt oma esimeses raamatus „Kõige tähtsam küsimus“. Edu eeldused on minu meelest parajalt kõrged ambitsioonid, valmidus muutuseks, hea reaalsustaju, hea tuleviku ettekujutamise võime, enda vajaduste ja soovide järjest parem teadvustamine, eneseusk, tulemusest mitte sõltumine ja visadus. Edu kümme tööriista on aga eesmärgistamine, vastutus, pühendumine, vaprus, enesemotivatsioon, töökus, õpitahe ja -võime, enesedistsipliin, (sisemine) jõud ja energia ning koostöö. Millised on sinu arvates naiste eelised läbilöömisel ja rikkaks saamisel? Välimus ja naiselikud võlud. Nali. Ma ei oska tõsiselt niimoodi eeliseid näha. Võibolla see, et naistel on teatud mõttes jalad paremini maas kui meestel. Naistel on suurem pühendumisvõime ja kohusetunne – eriti neil, kel on olnud õnn ja vastutus emaks saada. Milline oli kõige valusam õppetund rikkaks saamise teekonnal? Võibolla see, kuidas esimesest teenitud rahast jupikaupa peaaegu täiesti ilma jäin. Selles oli mitu etappi ja see kulmineerus majandussurutise algusaastal (2008) seni ainsa, aga see eest suure aastakahjumiga. Kui palju sinul omal ajal mentoreid oli? Mul on sellega kohtuvalt vedanud. Nendeks olid mu õpilasmaleva komandör Teet Saks, mu esimene ülemus raamatumüügipäevilt ja nüüdne sõber Tom McAuliffe ning suurimaks eeskujuks ja mentoriks olnud Dan Moore, samuti raamatumüügi aegadest. Need olid inimesed, kes isikliku eeskujuga mind kõige enam arenema on inspireerinud. Muuhulgas uskusid nad minusse ammu enne, kui ma seda tegema hakkasin. Mul on veel mitmeid teisi õpetajaid ja mentoreid olnud, kuid need kolm on olulisimad. Olen muide lõpuks ometi hakanud nägema ka seda, kui oluline eeskuju ja positiivne mõjutaja on olnud minu isa Avo. Kui oluliseks pead heaks liidriks olemisel ükskõik mis valdkonnas pidevat enesearendamist? Pean seda ülimalt oluliseks. Vaimne ja isiksuslik areng on inimlikus ja pikas plaanis loomulikult tähtsamad, aga ilma oma valdkonnas proff olemata on keeruline liidriks saada. Kas sinu jaoks käib rikkusega kokku ka n-ö heategevuse kümnis, et kellel on, see võiks osa ühiskonnale headel eesmärkidel tagasi anda? Jah ja ei. Ma ei arva, et hea tegemiseks on vaja rahaliselt kuigi rikas olla. Samuti ei arva ma, et suurema materiaalse heaolu korral tekiks automaatne kohustus anda. Teiste aitamisest ja toetamisest arvan ma aga hästi, ja seda mitte ainult teoorias. Keda sina hea meelega toetad? Toetust vaatan mitme erineva nurga alt. Olen toetanud inimesi ja organisatsioone aja, jõu ja nõuga, tasu küsimata koolitades või neid nõustades. Olen andnud ka raha, näiteks mitmele välismaale õppima läinud noorele. Panustan Heateo Haridusfondi, olen rahaliselt toetanud erinevaid projekte, aidanud muusikuid. Iga asja juures on erinevaid põhjuseid, aga peamised on usk ja sageli lihtsalt meeldivus. Aga ma pole end seni pidanud ega pea ka praegu kuigi suureks heategijaks. Mis on raha sinu jaoks ja miks seda võiks palju olla? Raha on mitu asja: valikute ja otsuste vabaduse „pilet“, väärtuse loomise mõõt, samuti energia. Raha võiks olla mitte palju, vaid piisavalt. Piisavalt võiks seda olla, et see elamist ei segaks, vaid hoopis lihtsustaks. Kui piisavusega on kõik korras, siis ei sega sugugi ka see, kui raha palju on.