PEREARST KARMEN JOLLER paljastas kogu tõe vaktsiini kõrvaltoimete osas

PEREARST KARMEN JOLLER paljastas kogu tõe vaktsiini kõrvaltoimete osas
erakogu

Perearst Karmen Joller avaldas ääretult detailise info koroonaviiruse ja selle vaktsiini osas.

Avaldame Jolleri postituse täies mahus muutmata kujul:

“Viimasel ajal levivad kõlakad, et haiglates COVIDisse haigestunud inimesi ei ravitagi. Ja vaktsineerida polevat vaja, sest efektiivne ravi olevat olemas, aga arstid seda lihtsalt ei kasuta.

See viimane oletus muidugi eeldab, et arstid on kirjeldamatult õelad inimesed, kes efektiivse ravi kasutamise asemel naudivad psühhopaatlikult patsientide kannatuste vaatamist. Eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel, las see teema jääda.

Aga räägime siis ravist. Haiglates töötavad kolleegid võivad mind täiendada ja parandada.
Esimene spetsiifiline viirusevastane ravim ootab müügiluba, st tootja on andnud ravimiametitele ülevaate teadustöödest (efektiivsus ja ohutus, imendumine/eritumine, koostoimed, kõrvaltoimed jms), tootmisprotsessist ja veel paljust muust, ja ravimiametid hindavad ravimi riski-kasu suhet. See tähendab, et hinnatakse, kas ravim võib olla ülemääraselt ohtlik võrreldes seisundiga, milles patsient on. Näiteks teatud vähiravimitel (NB! Mitte kõigil!) võivad olla nii rängad kõrvaltoimeid, et neid kasutatakse alles viimases hädas. Olgu kohe öeldud, et arstid soovitavad ravimit võtta alati ainult siis, kui paremat lahendust (nt elustiilimuutus) pole võimalik kasutada või see pole olnud efektiivne.

Meil hindab turule saabuvaid ravimeid esmalt Euroopa Ravimiamet (EMA) ja seejärel Eesti oma.
Kui nüüd aga mõelda COVID-19 haiguse peale, siis ega viiruse hävitamine pole ainus mehhanism, mida me vajame. Laias laastus ongi kolm valdkonda, millele tuleb reageerida: viirus ise, viiruse poolt tekitatud kahjustused, organismi kaitsereaktsioonide (immuunsüsteemi) poolt tekitatud kahjustused. Näiteks noortel inimestel tekibki raske haigestumine eelkõige viimasest: immuunsüsteem on erk ja reageerib ülitugevalt (nn tsütokiinide torm), nii et see võib inimese lihtsalt tappa. Vanematel inimestel tekkiv põletikureaktsioon (mis hõlmab samuti tsütokiine, aga vähem tormiliselt) on rahulikum, aga on ka sageli väga ulatuslik, sest nende veidi väsinuma immuunsüsteemi tõttu jõuab viirus laialt levida. Nii tsütokiinide tormiga kui leebemate kaitsereaktsioonide käigus hävib lisaks viirusele ka palju organismi enda rakke, vahel hävib suurem osa mõnest organist. Paljunedes hävitab muidugi ka viirus organismi rakke.

Samal ajal üldiste kaitsereaktsioonide vallandamisega hakkab keha tootma ka antikehi, mis viiruse väga ruttu hävitada suudavad – kuna tootmiseks kulub 1-2 nädalat, jõuab haigus palju pahandust teha.

Kui nüüd piltlikus keeles rääkida, siis me võime vaenlase sõdurid kõik ükshaaval maha nottida, aga nende poolt põletatud maad ja tapetud inimesi see tagasi ei too – sellest taastumiseks kulub palju aega.
Samamoodi on meie kehaga: teinekord hävib kehas nii palju, et inimene sureb.

Arstide ülesanne COVIDi ravis ongi toetada keha: maha tõmmata immuunsüsteemi ülemääraseid reaktsioone (hormoonravimid, palaviku alandamine nii ravimite kui jahutamisega jne), asendada haigusega võitlemiseks kuluvat energiat, mineraalaineid, vitamiine ja vett (tilgutiga veeni füsioloogilist/Ringeri lahust, naatriumi, kaaliumi, magneesiumi, glükoosi jne jne), toetada erinevaid kahjustatud organeid (hapnik, diureetikumid e “vee väljaajajad” jne), asendada kahjustunud või töö lõpetanud organeid (hingamisaparaat, kunstvereringe, neerudialüüs haiguse ajal kuni organsiirdamisteni välja pärast paranemist).

Seega: isegi kui meil on ühel päeval viiruse vastu toimiv efektiivne ravi olemas, siis enne selle rakendamist ja toimima hakkamist jõuavad viirus ja meie oma immuunsüsteem nii palju kahjustada, et see pole võrreldav näiteks antibiootikumraviga angiini korral (kahjustus on piiratud, ravim toimib haigustekitajale hävitavalt, taastumine on kiire).
Muidugi on õnnelikke, kellel COVID-19 kulgeb väga kergelt. Hetkel pole kahjuks haiguse kulgu võimalik täpselt ennustada. Ja ka kerge või sümptomiteta haiguskuluga inimesed võivad olla väga head nakatajad ja haiguse edasikandjad.

Me teame juba ammustest aegadest, et haiguse ennetus on kordades olulisem kui ravi. Näiteks infarkti ennetus (alates tervislikest eluviisidest kuni nt vererõhuravimiteni) on kehale palju vähem koormav kui infarkti ravi (trombide lahustamine, pärgarterite laiendamine ja stentimine või väljavahetamine). Mida kaugemale on haigus arenenud, seda agressiivsemat ravimeetodit tuleb kasutada ja seda suuremad on ka raviga kaasnevad potentsiaalsed riskid. Näiteks pärgarterite laiendamise käigus võib arter rebeneda või tekkida uus infarkt vms.

Sama on COVIDiga. Ka kõige lihtsamal ravimil on kõrvaltoimed. Näiteks valuvaigistitel, mida on kasutanud peaaegu iga inimene maamunal. Aga võtame sarnase näite, gripi vastase ravimi. Oseltamiviiril on väga sagedaseks kõrvaltoimeks oksendamine, eriti lastel, mistõttu nad lihtsalt ei saa seda ravimit võtta – minu praktikas on seda juhtunud liiga sageli. Lisaks tuleb ravimiga alustada väga kiiresti, 72h jooksul pärast esimesi sümptomeid (ägedate viirushaiguste vastaste ravimite üks reegleid), aga inimene ei pruugi ravimit nii kiiresti kätte saada. Seetõttu oli COVIDi-eelsetel aastatel gripihooaegadel haiglates palju lapsi (ja muidugi ka täiskasvanuid). Nad kõik said ka oseltamiviiri, see veidi leevendas kulgu, aga ikka liiga paljud neist surid, sh varasemalt terved lapsed. Gripi vastu on õnneks samuti vaktsiin olemas.

Me kõik teame, et ka COVIDit saab kõige spetsiifilisemalt ennetada vaktsiiniga. Vaktsiin tutvustab inimese kehale ühte pisikest osa haigustekitajast – ogavalku. See valk üksi kahju teha ei suuda, sest see on kõigest üks viiruse “kehaosa”. Aga organism käsitleb seda kui võõrvalku ja loob mehhanismid (antikehad) selle ülikiireks äratundmiseks ja hävitamiseks.
Kui nüüd, pärast vaktsineerimist viirus meie limaskestadele satub, tunnevad keha rakud selle kiiresti ära ja hävitavad. Organism ei pruugi üldisi immuunsüsteemi kaitsereaktsioone (palavik, nohu, köha jms) üldse käivitadagi.
Kui limaskestale on sattunud väga suur kogus viirust, suudab keha kiiresti hävitada vaid osa viirustest, ülejäänute jaoks tuuakse abijõudu juurde (nt luuüdis olevad mälurakud hakkavad kiiresti antikehi juurde tootma, “retsept” on tänu vaktsiinile juba olemas). Tekivad ka üldised keha kaitsereaktsioonid. Aga kuna antikehi tekitatakse ruttu juurde, siis varsti saab keha viirusest jagu. Seetõttu põevadki vaktsineeritud inimesed lühemat aega ja kergemini. Vaktsineeritud inimese limaskestadel on palju nõrgestatud või ka surnud viirusi – PCR-test võib küll positiivsust näidata, aga viiruse “kvaliteeti” see ei näita. Mingil määral võib vaktsineeritud inimene nakkust edasi kanda, aga see pole võrreldav vaktsineerimata inimesega, kelle kehas saab viirus peremehetseda 1-2 nädalat.

Kokkuvõtteks.

1. Ennetus on alati parem kui ravi, isegi kui paljuräägitud efektiivne ravi on olemas.
2. Parim COVID-19 ennetus on vaktsineerimine. See aitab inimest isiklikult, aga panus ühiskonnale on veelgi suurem: haiguse levik pidurdub, ja see aitab ka neid, keda pole võimalik vaktsineerida või kellel vaktsiin immuunsüsteemi iseärasuste tõttu piisavalt ei toimi. Olulised on loomulikult ka muud ennetusmeetmed alates tervislikust elustiilist ja lõpetades kätepesu, maskide ja muu sellisega. Aga üks ei asenda teist.
3. Tänaseks on maailmas tehtud u 6,7 miljardit COVID-19 vaktsiinidoosi, ja praktika on näidanud, et vaktsiin on ohutu ja vähendab umbes 90%-lise tõenäosusega haiglasse sattumist, pea 100%-lise tõenäosusega surma.
4. Vaktsineeritud inimesed võivad küll haigestuda ja nakkust edasi kanda, aga tõenäosus saada haigus vaktsineeritud inimeselt on kordades väiksem kui vaktsineerimata inimese puhul. Kui inimene, kellega vaktsineeritud nakkuskandja kokku puutub, on ka ise vaktsineeritud, on nakatumise tõenäosus veel kordi väiksem.

Sarnased artiklid