POKKERIFOTOGRAAF ELENA KASK: “Pokker tõi mu ellu sõbrad, kellest on saanud mu kõige lähedasemad inimesed!”

Lisa kommentaar
POKKERIFOTOGRAAF ELENA KASK: “Pokker tõi mu ellu sõbrad, kellest on saanud mu kõige lähedasemad inimesed!”
Tambet Kask

Elena Kase ellu jõudis pokkerifotograafia tänu abikaasa Tambetile, kes on väga andekas pokkerifestivalide fotograaf. Tegemaks seda, mida Elena täna teeb, tuli naisel läbida pikaajaline kool abikaasa käe all. Elena sõnul paeluvad teda pokkerifotograafia juures pidevad väljakutsed ja eneseületused, sest mitte keegi ei taha vaadata sadu pilte laua taga istuvatest kivinägudega mängijatest.

Kaua oled tegelenud pokkerifotograafiaga?
Alustasin ametlikult pokkerifotograafina 2016 aastal, kui asusin õppima fotograafia eriala. Seega tähistan sel aastal 5 aastapäeva.

Kuidas leidsid tee selleni?
Tegelikult ei leidnud mina teed pokkerini, vaid pokker jõudis minu ellu minu abikaasa Tambeti kaudu, kes on väga andekas rahvusvaheliste pokkerifestivalide fotograaf. Olen alates 2010. aastast koos temaga kaasa reisinud erinevatele rahvusvahelistele pokkeriüritustele. Mina tegin sel ajal rohkem tänava- ja arhitektuurifotosid.

Umbes 2015-2016 aastal muutusid festivalid aga nii suureks, et ühel fotograafil oli raske hallata kõiki väiksemaid tegevusi ja kuna olin niikuinii kohapeal, siis aitasin töökoormust hajutada ja hakkasin pildistama kõrvalturniire.  Ega see algus mul lihtne polnud. Ma ei näinud nurki, ei osanud mängida tausta ja valgusega. Olin täiesti tavaline igav fotograaf, kes tootis tõsiste nägudega mängijatest portreesid. Mul polnud ka eriti kannatust oodata emotsioone, küll põlved hakkasid valutama ja käsi suri ära… neid erinevaid vabandusi tuli päris mitmeid. See oli pikaajaline kool abikaasa käe all, et teha seda, mida ma täna teen. Lisaks läksin fotograafiat õppima ja sain ka pakkumise töötada abikaasa kõrval teise fotograafina festivalidel, kus minu ülesanneteks saidki kõrvalturniirid ja mängijate mängusaalide välised aktiivsed tegevused – peod, erinevad spordiüritused, ekskursioonid, purjetamised, kopterilennud, mägedes suusatamised jpm.

Peale kooli lõpetamist, sain aga juba rohkem pakkumisi peafotograafina üritustel töötada nii ma olengi peamiselt pühendunud pokkeri- ja kasiinoürituste pildistamisele.

Mis Sind pokkerifotograafia juures paelub?
Pokkeri juures paeluvad pidevad väljakutsed ja eneseületused, sest alati on sama stseen – laud, kivinägudega mängijad, hämarad kasiinod või konverentsisaalid. Mitte keegi ei taha vaadata sadu pilte laua taga istuvatest mängijatest, kes vaatavad sulle otse kaamerasse ja on täiesti emotsioonitud. Selleks, et sealt midagi head saada ja vaatajale huvitav vaadata oleks, tuleb pidevalt tegeleda huvitavate nurkade otsimisega, otsida põnevaid detaile ja mis kõige olulisem, tuleb olla kannatlik ja oodata, millal mängija näitab mingisugustki emotsiooni. Oleme abikaasaga vahest naljatlenud, et oleme nagu loodusfotograafid metsas jahil, sama on mängijate emotsioonide ootamisega, kas tuleb muie, naeratus, vihapurse või võiduemotsioon, sest isegi kui mängija võidab suure panga, siis ega ta ei pruugi mitte mingisugust emotsiooni näidata.

Minu jaoks ongi paeluv see, et proovin näidata vaatajatele natukene tavapärasest erinevat kaadrit, kus ka näiteks pildistamise nurk, mida inimene on harjunud silmade kõrguselt nägema, oleks tavapäratum. Enamasti pildistan pokkerit just sellel põhjusel mitte silmade kõrguselt vaid hoopis lauapiirist allpool.

Naismängijate pildistamise juures on aga mõningaid erinevusi, sest naistele on oluline millised nad pildil välja näevad. Nendega lisanduvad omad väljakutsed.

Tänaseks on pokkeri pildistamine tehtud maskikandmisega veel keerulisemaks, aga see motiveerib leidma selles žanris midagi, mida siiani võib-olla ei osanud märgata. Kuid loomulikult loodan mängijatelt ka loomingulisi ja põnevaid maske.

Kas pokkerifotograafi töö erineb kuidagi ka stuudiofotograafi tööst, kes näiteks inimesi pildistab?
Need on täiesti erinevad žanrid. Kui stuudios on kõik fotograafi poolt kontrollitav – modell, valgus, poos, emotsioon, taust ja rekvisiidid, siis pokkeris on kõik vastupidi. Kasiinod on enamasti hämarad, punktvalgustusega, mis tekitavad tugevad varjud silmade alla, samas aga säritavad ülejäänud näo üle (kutsume seda pandakaru efektiks). Pokkerit pildistades välku ei kasutada, sest see segaks mängijaid. Selleks, et kasiinos saada head pokkerifotot, tuleb omada head tehnilist võimekust, teadmisi ja kogemust.

Kuidas sai Sinust naisteliiga fotograaf?
4 aastat tagasi, kui naisteliiga tähistas 10. aastapäeva, siis otsustati seda ka veidi suurejoonelisemalt tähistada. Kairit, kes on naisteliiga korraldaja ning ühtlasi ka mu parim sõbranna, tegi mulle sellega seonduvalt ettepaneku. Kuna naisteliiga finaal toimub igal aastal detsembri keskel ja ma olin selleks hetkeks oma rahvusvahelise pokkerihooaja lõpetanud ning tagasi kodumaal, siis võtsin pakkumise meeleldi vastu. Naisteliigat on alati rõõm pildistada, sest see erineb tavalisest pokkeriüritusest: T-särgid ja dressipluusid on vahetatud õhtukleitide vastu ja naised on finaalpäevaks ennast lille löönud ning mis saaks olla meeldivam, kui kaunite naiste pildile püüdmine?

Sa mängid ka ise pokkerit. Millised on Sinu suurimad saavutused?
Mängin, aga vähe. Tavaliselt, kui ma kasiinosse pokkeriüritusele satun, siis enamasti ikkagi tööle. Suurimaks saavutuseks võib vast pidada 2010. aastal võidetud paketti Bulgaaria suvekuurortis Golden Sansis toimuvale naisteturniirile ja 2018. aastal Brightonis UK Poker Touri naisteturniiri 6. kohta.

Mis Sind pokkeri mängimise juures võlub?
Minu jaoks on pokker seltskonnamäng, kus kohtad palju erinevaid inimesi erinevatest rahvustest. Mängin hästi ABC-pokkerit, ehk siis mängin kaarti ja kui pihta saan, siis ka panustan ning vahest armastan ka bluffida. Olen muidugi lihtsasti loetav, sest hakkan kohe pabistama, kui peaksin head kaardid saama. Käed hakkavad värisema, nägu õhetama jne. Seetõttu eelistangi fotograafiat mängule, sest tehnilist pokkerioskust mul ei ole. Kuid pokkeril on mu elus eriline koht, sest just pokker tõi veidi enam kui 10 aastat tagasi mu ellu sõbrad, kellest on täna saanud mu kõige lähedasemad inimesed.

Sarnased artiklid