Täiskarsklasest mees: inimesed ei saa aru, kui hea on elada alkoholita

Olen juba aasta jagu täiskarsklane ja selle üle üliõnnelik. Möödunud suvel tehtud otsus loobuda alkoholist oli üldse üks parimaid otsuseid mu elus. Ei varja, et enne seda olin täiesti põhjas, või nagu ise ütlen, käisin ära põrgu eeskojas. Nüüd on mu elu täiesti muutunud.

Üks asi, mis mind siiski häirib, on see, et inimesed ei saa endiselt aru, miks alkoholist loobutakse ja sageli peavad seda veidruseks. Olin kord seltskonnas, kus selle teema tõstatasid üles kaks õrnema soo esindajat, kusjuures üks neist ei joonud üldse ja teine võttis teistega koos vaid klaasikese-paar. Ometigi arvas esimene, et täiskarsklus on poosetamine, ja teine küsis mult otse, et mis asi see peab olema, mis inimest sellist otsust tegema paneb. Sarkastiliselt muidugi. Ja ta oli jahmunud, kui vastasin: jäin tööst ilma, sattusin võlgadesse, lapsed ei pidanud enam isaks, tervis läks täiesti käest. Edasi vaatas ta mind hoopiski kui asotsiaali, kuigi mu elu on nüüd korras.

Tegelikult tahan hoopiski rääkida sellest, mida annab see, kui loobud alkoholist. Esiteks jääb ära võimalus endal marki täis teha. Alkohoolikud ei adu seda, kui hästi jäävad nad teistele silma ja kuidas nad pälvivad pidevalt halvakspanu. Mullegi räägiti hiljem, kui vastik oli paljudel sõpradel-tuttavatel näha mind teeservast teise kakerdamas või murul magamas. Nüüd vaatan juba ise kahetsusega neid, kes nädalavahetuse hommikutel pundunud näoga poodi tõttavad, et pohmakarohtu osta. Mees võib olla kuitahes hästi riides ja soliidne, aga ärajoodud nägu nullib kõik positiivse. Minule aga öeldakse nüüd juba sageli, et näen hea välja. Mul on taas palju sõpru, kelle arv kuivas vahepeal üsna kokku.

Teine hea asi on selgus peas. Mul on nüüd alati mõtted selged, näen kõike üksikasjalikult, tunnetan seda, mis on meid ümbritsevas elus ilus, olen alati positiivne. Isegi kui elus on probleemid, suudab pilvedest vaba mõistus ruttu leida vastused, võimalusi, lahendusi, muresid pole vaja pudelisse uputada. Joodikul on enamasti mõistus ähmane, meeleolu kõikuv, mõtted uue kärakaannuse juures ja kõik see ei lase reaalset elu õieti hinnata. Mina näen nüüd seda, mille veel aasta eest maha magasin: näen, kui ilus on suvi, näen sookurgi põllul ja naeratan, et need väikesed jaanalinnuhakatised on olemas, imetlen päikeseloojangut, naeratan inimestele vastu. Kõik see annab tohutu energialaengu. Olen viimase aasta jooksul ka reisinud rohkem kui varem viie aasta jooksul. Tähtsusetu pole seegi, et raha on nüüd rohkem, sest kallist alkoholi enam minu ostukorvis pole.

Kolmandaks heaks asjaks on paika loksunud tervis. Jah, minu aastates valutab aeg-ajalt nii siit kui ka sealt. Aga nüüd ma kõnnin, mitte ei kulge tasakaalutult nagu alkohoolikuna. Mõnes mõttes olen nooruslik ja energiline nagu Duracelli elektrijänes. Pole probleem päevas kümme-viisteist kilomeetrit maha matkata. Arsti juures käia pole jätkuvalt põhjust.

Paljud mehed rikuvad pidevalt tipsutades suhte oma kaaslasega. Tean päris palju püksikandjaid, kes ei saa aru, miks naine on kuri, kui ta õhtul paar pudelit õlut ära joob või miks uus suhe ei laabu, kuna leitud kaaslannale ei meeldi õllehais. Ega pidevalt alkoholiga lõhnastatud mees meeldi kellelegi. Üksikutele kaaslast otsivatele meestele võin kinnitada, et täiskarsklasena on teil kõvasti rohkem lööki.

Alkohol annab hea tuju, kuid sama kiiresti võtab selle. Käisin hiljuti seltskonnaga vabaõhuüritusel. Algul võeti kodus veidi tuju parandamiseks, hiljem baarist juurde. Kui esialgu oli kõigil lõbus olla ja alkohol justkui omal kohal, siis mingist hetkest muutus kõik vastupidiseks: paarid hakkasid omavahel kisklema, mõni tormas solvunult minema, üks meestest läks autosse magama. Põhjuseks ikka need asjad, mida tehakse vaid purjus päi: unustatakse kaaslane ja tantsitakse seksikate võõrastega, kaovad piirid ja juba kõlbab ka üksi rahva silme all oma nooruspõlve tantsustiilis väänelda, jorisetakse tuntud lugusid kõvemini kui esinejad. Lõppkokkuvõttes polnud järgmisel päeval kellegil üritusest häid muljeid, kuigi mindi nädalalõpuks lõõgastuma. Minul seejuures pole napsu vaja, et ennast hästi tunda. Ma pole küll ülevoolavalt lõbus, aga imen tagasihoidlikult endasse iga ilusa hetke.

Vist pole vaja rääkidagi seda, kuidas tänavu suvel on alkohol teinud paljudest napsitajatest roolimõrtsukad, viinud elusid vetehauda ja jätnud neid põlenud maja söestunud seinte vahele. Kurb! Samas midagi ka ei muutu: olin seltskonnas, kus ennast surnuks sõitnud mehest räägiti seda, kui tore mees ta oli, kuid surma põhjusest ehk sellest, miks tal üldse oli vaja napsitanuna sõitma minna, justkui libiseti üle. Sest enamik sõpradest olid ise hukkunu viinarallil kaardilugejaks olnud.

Meie, joodikutest täiskarsklasteks saanud, oleme erilised: ühelt poolt teame, mida tähendab põhjas olla, teisalt oskame kogemuse taustal hinnata uut elu. Enamik inimesi on tuttavad vaid ühe poolega neist. Räägin harva teistele sellest, kui hea on olla karsklane, sest see ei jõua kellelegi kohale. Keegi ei saa aru sellest piiritust õnne- ja vabadustundest, mis valdab sind teadmisest, et sa pole enam millestki sõltuv, et sa elad ilusat ja toredat elu. Enda üle on hea meel, teistest on kahju.

Jüri Kukk