“SIIS TULI SÜNNITUS, mis oli suurim vaimne ja füüsiline ületus minu elus”

“SIIS TULI SÜNNITUS, mis oli suurim vaimne ja füüsiline ületus minu elus”
123rf

“Tegelikult tänaseks ei ole ma nii ülesköetud (võrreldes eilsega, mil ma haletsesin end ja tahtsin üksi metsas elada), aga siin on näide, kui tundlikuks ja võitlusvaimu täis ma peale laste saamist olen läinud teemal naised vs mehed.

Ma olin ennegi võitleja, aga nüüd on mul hoopis teine perspektiiv asjale.

Alustan kuskilt kaugemalt – 20ndates käisin ma päris palju väljas, kohtusin päris paljude inimestega ja olgu see misiganes pidu, niisama jutuajamine, 90% meestest, kes ei olnud vallalised, kirusid teistele enda koduseid naisi. Küll nad on näägutavad, küll nad närvitsevad, lastega muutunud, ei rahulda nende vajadusi, sada häda ja mina, naiivne, mõtlesin, et on ikka jama, miks need naised nii segi lähevad, miks need mehed ikka nii kiusatud on ja mina küll kunagi selliseks ei saa, kuidas nad siis aru ei saa, mida mehed soovivad, kuidas olla hea naine jne.

Ma juba tean ja olen näinud erinevates kommentaariumites, kus keegi väljendab sama mõtet, nagu mina siin, kuidas on teatud hulk naisi, kes mõistavad mind täielikult hukka ja leiavad, et on palju paremini eluga hakkama saavaid blogijaid, keda jälgida (üks ”armas” kommentaar, mille osaliseks kunagi peale enda murede kurtmist sain), aga olge mõnusad ja ärge mulle öelge, las ma marineerin enda haleduses ise.

Mina olen siis nüüd see kodune naine ning nüüd ma tean, miks naised ”segi” on. Esiteks, olgu see bioloogia või mis – meie aju ja hormoonid ongi sellised, et mõtted ja mured laste või siis kõikide pärast on pidevad, siin ei ole puhkust, me ei vali seda, et me sellised oleme, aga see ketrab peas kogu aeg ja see on meile endale ka väsitav, sellele ei ole võimalik stoppi peale panna, minul vähemalt see nupp puudub. Nii hea, kui ma suudaksin usaldada kedagi sama palju, kui ennast ja teaksin, et see keegi on sama ”segi”, kui mina, siis äkki ma ei oleks nii segi. Kõlab loogiliselt, onju?

Mulle tuli see ”mis toimub?!” eriti selgelt, kui olin rase – mul oli emotsionaalselt raske rasedus, ma olin üksi, mul polnud kellegagi rääkida, kes mõistaks neid tundeid, mida mina tundsin, sest see oli kõike muud, kui nunnu siniroosamanna (tänu millele ma seda blogi kunagi üldse alustasin). Siis tuli sünnitus, mis oli suurim füüsiline ja vaimne ületus mu elus. Ma arvasin, et olen nii suure asja juba ära teinud, kõik ju näevad ja mõistavad, et igasugused tunded on ok ja lubatud. Olles haavades, valudes, väga aktiivse ja valju beebi ema, magamata, ärevil ning endiselt üksi (tundsin puudust eelkõige teiste emade toest, kus oleks olnud ruumi minu tundmistele, mitte nende enda tõdede peale surumisele või lausa hukkamõistule), tundsin aina suurenevat ebaõiglust või asjade proportsioonist väljumist – kui palju elab üle naine, et lapsi saada, kui palju mees. Ja naiivne mina arvasin, et peale suurt lapse kandmist, sünnitust, toitmist, tuleb aeg, mil mehed võtavad lapsed, on võrdsed naistega ja mu ärevus väheneb. Ei! Jaanus on lastega suurepärane, aga endiselt kordan – mul ei ole stopp-nuppu, seega ma ei suuda end välja lülitada ja vahel ma varisen omaenda mõtete ja endale pandud ootuste all kokku. Kui see kokkuvarisemine satub mingi teise, pealtnäha tühise asjaga samale ajale, siis on katastroof.

Vaatasin siis mina laupäeval live‘st, kui äge, kuidas Jaanus seltskonnaga ja jahiga merel Hiiumaa pole sõidavad ning jutu sees mainiti, et Jaanus ”sai linnaloa” ja seletati, kuidas vahel on vaja jne (mitte, et see oleks kellelegi mingi uudis). Jaanus on väga perekeskne inimene, ta on lastega nii palju, kui vähegi saab, ta on seda vabatahtlikult ning öelnud ka sõpradele, et ta ei saa kuskile tulla, on lastega või annab mulle aega kooliks jne. See kõik on täiega ok, aga mingi automaatne arvamus on tekkinud, tõenäoliselt minu peas, aga võibolla ka salaja teistes, et seega mina olen kodus mingi fuuria, kes ei saa üksi hakkama, närvitseb ja piirab meest. Minu reaktsioon sõnale ”linnaluba” oli plahvatus (muidugi mitte avalik, plahvatus käis minu sees). See ülepaisutatud reaktsioon ei ole mitte reaktsioon antud olukorrale, vaid kõikidele tunnetele, mis on valdanud mind lapsi saades, mida olen terve oma kahekümnendate aja kuulnud, kuidas teised mehed äsja lapsed saanud naisi kirunud on, mis maine paljudel naistel tänu sellele kuskil seltskonnas on, nagu oleks mingi avalik saladus – ühesõnaga see kõik sai see hetk kokku, sest olgem ausad, olengi närviline, lastega kodus, sõbrannasid ei ole, kuskile minna ei saa, midagi teha ei saa, karjäär kui seda saab nii nimetada, sai ka tänu laste saamisele lõpu ja nii mu eksistentsiaalne kriis välja plahvataski. Ma tundsin, et ma olen see mage, nõme eit, kes vahib kodus, samal ajal, kui teised pidutsevad oma kambaga (ma isegi ei tea, mis tunne oleks omada oma kampa) või kuidas teised seilavad, elan kaasa, nagu mul oleks sellega asja – ühesõnaga, ma tundusin endale ühel hetkel see hale, meeleheitel kodune mutt, kellelt saadi linnaluba ja kelle kallal mujal lõõbitakse.”

Loe ka Lilli blogist SIIN.

Sarnased artiklid