Kuidas mudilased ropendama õpivad

22 kommentaari

Minu paariaastane poeg õpib praegu aktiivselt uusi sõnu ja väljendeid. Ühel õhtul vaatasime Soome filmi „FC Venus“ ning teadagi on põhjanaabrite lemmikväljendiks kurikuulus „vai v****“. Poiss oli veel üleval ja kuulis seda samuti ning loomulikult kordas kenasti järele. Alguses oli jube naljakas sellist sõnapaari tema suust kuulda.

Minu paariaastane poeg õpib praegu aktiivselt uusi sõnu ja väljendeid. Ühel õhtul vaatasime Soome filmi „FC Venus“ ning teadagi on põhjanaabrite lemmikväljendiks kurikuulus „vai v****“. Poiss oli veel üleval ja kuulis seda samuti ning loomulikult kordas kenasti järele. Alguses oli jube naljakas sellist sõnapaari tema suust kuulda, kuid alles tagantjärele sain aru, et naermine oli suurim viga, mida me abikaasaga koledat sõna kuuldes teha saime. See mõjus talle nagu suurim kiitus ja siis kuulsime ebatsensuurseid väljendeid veelgi. Ehk meeldis talle see efekt, mida sellise sõna kõva häälega ütlemine annab – üllatus, ehmatus, nõutus, imestus – ning ta hakkas veelgi tähelepanelikumalt kuulama, mida suured räägivad.

Me mehega püüame väga oma väljendeid jälgida, mis iseenesest mõne „apsaka“ jutu sisse peitumist sajaprotsendiliselt ei välista. Alles siis jõudis mulle kohale, et me elame avatud ühiskonnas, mitte klaaskuplis. Täiskasvanutele mõeldud filmide kõrval võib koledaid sõnu õppida juba ka ka lastefilmidest, ropendamist kuuleb poes, turul, rannas, aias toimetavatelt naabritelt jne. Seda kõike ma kontrollida ei saa ega jõuagi. Saan vaid seletada, et nii pole kena rääkida või siis ignoreerida.

Väikesed lapsed on täielikud reklaamiarmastajad. Teatud perioodil on nad nagu hüpnotiseeritud, kui telereklaami nägema satuvad. Loomulikult jääb hoogne ja lööv lipp ka paremini meelde.  Eriti meeldivad klipsid, kus on beebid ja teised omasugused, kellega end samastada. Seetõttu võiks vähemalt neis klippides, kus kasutatakse asja või teema illustreerimiseks lapsi, reklaami tegijad veidi järele mõelda, enne kui midagi eetrisse paiskavad.

Viimase aja üks jubedamaid kohalike reklaame, mis küll on hea eesmärgi teenimiseks välja mõeldud, on SEB Eesti Ühispanga Heategevusfondi telereklaam laste varjupaikade toetuseks rahakogumisaktsiooniks. Õõva tekitav muusika, paaniliselt peidukohta otsiv laps ning lõpuks räuskav ja ropendav alkoholijoobes olev kuri inimene. Mina, täiskasvanud inimene ja laste ema, saan muidugi aru, et selline šokiteraapia on tavainimeste tähelepanu ja toetuse saamiseks väga hea moodus – mõnel hakkab häbi oma lapsekasvatamise meetodeid vaagides, teisel tuleb meelde oma kurb lapsepõli ja enamus ongi lihtsalt head inimesed väljaarenenud sotsiaalse südametunnistusega ning ei pea paljuks sõlmida 25 kroonile kuus otsekorralduslepingut ahistatud laste toetuseks. Aga… Sedasama reklaami juhtub oma automängude ja joonistusploki kõrvalt vahetevahel kuulma ka mu rääkima õppiv kahene poeg. Kas tõesti sõnad „ krdi tatt, raisk!“ on see mida peaks päevasel ajal ja nii meeldejääval moel eetrisse laskma? Kui olime paarikuulise selgitamise tulemusel ropendamist suutnud ohjama hakata, siis nüüd olen taas hädas väikese praaliva ja õnnelikult ning uhkel ilmel „jaisk“ karjuva põnniga.

Loomulikult ei peaks ideaalis nii väike üldse teadmagi, mis televiisor on, kuid mina nii äärmuslikku suhtumist ei poolda, sest sealt tuleb ka palju toredaid saateid ning „Saame kokku Tommi juures…“ laseb mul rahus perele süüa teha. Pealegi usun, et vähemalt sotsiaalset reklaami tehes võiks tegijad mõelda laiemalt, kui vaid oma kitsas sihtgrupp.

Loomulikult ei saa kogu vastutust lapse ropendamise eest teleri ja eelpool kirjeldatud reklaami kaela veeretada. Kohti, kust laps võib roppusi õppida on miljoneid, eelkõige ja kaasaarvatud ise pettumushoos öeldud väljendid, kuid siiski tundub inimlikkusele ja laste hoidmisele, kaitsmisele ja aitamisele üleskutsuvas reklaamis see pisut kohatu. Või vähemalt võiks selle näitamisega oodata kuni väiksemad ühiskonnaliikmed on kenasti tuttu pandud, sest oma eesmärki seni mahavaikitud probleemile tähelepanu juhtida, see ju täidab.

 

Buduaari arhiiv
Veronika Raudsepp Linnupuu