Jõululohutus, jõulusoov

3 kommentaari

\"\"Tevane isa!
Andesta meie võlad!
Nii nagu meie andeks anname:
Hansapangale
Ühispangale
Sampo pangale
Krediidipangale
Julianos Inkassole
ja kohtutäituritele selle eest,
et nad meid lihtsameelseid on sulgenud oravarattasse
ning röövinud hingerahu.
                                                                                       Aamen

Kadi Jüriado
kadi@buduaar.ee
\"\"Tevane isa!
Andesta meie võlad!
Nii nagu meie andeks anname:
Hansapangale
Ühispangale
Sampo pangale
Krediidipangale
Julianos Inkassole
ja kohtutäituritele
selle eest,
et nad meid lihtsameelseid on sulgenud oravarattasse
ning röövinud hingerahu.
Aamen

Keegi on taolise andeka jõulusalmi välja mõelnud ning nüüd see liigub lumepallina meie, meie tuttavate ja meie tuttavate tuttavate telefonidesse, soovides ilusaid jõule kõigile.

Inimesed on väsinud jõulusaginast, kuna tore traditsioon on pigem kulukas ja väsitav kohustus. Tehakse midagi selle pärast, et peab tegema.
Arvutame kokku neid summasid, mis kuluvad kingituste peale ja langeme tujust ära, kuna tõesti – laenukoorem on röövinud hingerahu ning selle vaimuka luuletuse autoril on tuline õigus. Andmise ja kinkimise rõõm on tore, aga paraku käib sellega kaasas  iga-aastane kurtmine, et nii palju raha kulub, ning järjest rohkem inimesi ei tahagi enam näha ilusat jõulude juures. See ei ole enam rõõm.

Paljud on oma tuttavate, sõprade ja  sugulastega kokku leppinud, et üksteisele kingitusi ei tehta, kuna see on liiga tüütu ja liiga kulukas. Paljud murravad lubadust.  Mida see aga teises inimeses tekitab? Ebameeldiva tunde. Tõsi ta on – kui sa ise saad, aga vastu ei anna, siis on see veel hullem  kui vastupidine situatsioon.
Miks siis selliseid lubadusi järjest rohkem üksteisele antakse? Miks on pühad juba nii ära rikutud tarbimispühade mainega, et paljusid inimesi paneb pateetiline jõulutunne lausa öökima? Miks muutuvad jõulud järjest rohkem tüütuks ja kulukaks kohustuseks?

Aga kas tasub üldse kenal jõulupühal oma pead vaevata.
Nüüd vist enam keegi eriti poodi ei torma. Rahad on kulutatud, kingitused on ostetud ja ilusti kallitele inimestele üle antud. Ning oh seda andmise ja saamise rõõmu! Ikkagi oli tore. Inimesed said kokku, andsid üksteisele endast märku.
Telefoni sms-mälu, mailbox ning postkast on pungil headest soovidest ja jõulutervitustest. See ongi tegelikult  peamine – mind mäletatakse. Kuigi jõule on paljud inimesed hakanud pelgama suure tarbimise tõttu, ei saa üksteisele head soovimise rõõmu keegi ära võtta.

Ilus jõuluaeg on kätte jõudnud. See on tõepoolest ilus, kui osata seda vaadata. „Tehke silmad lahti ning siis te näete palju rohkem!”, ütles kunagi 17 aastat tagasi minu klassijuhataja, kui ta oli väikesed põnnid metsa ekskursioonile viinud. Mõistetamatu tundus see siis. Käime me ju kõik silmad lahti ringi, mõtlesin ma tol korral.
Aga ega ikka ei käi küll. Mitte kõik, mitte alati. Rikutakse ära see jõulude peamine ilu oma pseudomuredega, vale mõtteviisi ja tegutsemisega. Nähakse jõuludes vaid ühte poolt. Sellepärast tulebki viia tore traditsioon nihkesse tagasi muude võtetega: märgates enda ümber inimest.

\"\"Tuttavad, sõbrad ja sugulased tuletasid ennast mulle meelde ja mina tuletasin ennast neile meelde – hea sõna abil, millele raha ei kulu. See andis võimsa energialaengu. Kui jõule ei oleks, võibolla nii mõnigi kallis inimene ununeks aastateks.
 
Jõulusoov: Kui keegi ütleb: ”Mul on jõuludest kõrini”, ei saa ta ise arugi, et tal on tõepoolest täiesti kõrini omaenda mõistmatusest. Kui me kord aru saame, et jõulumasendus ei taba meid, vaid tuleb meie endi seest, siis on see mõte täiesti selge. Tähelepanelik inimene mõistab, et õnnetuks teeb meid teadmine, et ollakse õnnetu. Jõulumasenduse üle mõtlemine on nagu tule kustutamine bensiiniga. Tulemuseks on veel rohkem tuld ja suitsu. Näiteks paljud inimesed kurdavad, et neile ei meeldi lumeta jõulud, otsekui lumi iseenesest tekitab jõulutunde. Tegelikult annab selle meile sära lähedaste inimeste silmist, hoolivus ja hingerahu. Osakem seda luua.
 

Ilusaid pühi!