NIPINURK: Kuidas leida julgus, et liikuda mugavustsoonist välja?

Triin Maasik
Triin Maasik

Monika Kuzmina

Kardame seisakut ja muutusi, surma ja elu, vaikimist ja rääkimist, valet ja ausust, hülgamist ja armastust, e-aineid, toidulisandeid, purgitoite, haigusi, kulutusi, ootamatusi, suuri otsuseid ja väikseid valikuid, vistrikke, riske ja seda, et miski algab või lõpeb otsa. Life coach, elustiilidisainer, ettevõtja ja ema Merit Raju selgitab oma uues raamatus “Elu uus tase”, et me kardame seda, mis juhtub meiega niikuinii, nagu vananemine või mõni eluetapp, aga ka seda, mida ise ette võtame, valime või valimata jätame, kardame ka sisemisi seisundeid, nagu ebaõnnestumisega toimetulek, häbi, enesehaletsus või saamatusetunne. Nende kõigi taga on hirm, et ma ei saa hakkama sellega, mis elu toob. Kui usud, et saad hakkama, pole põhjust midagi karta. Ja usku, et saad alati hakkama, tasub arendada.

“Ma tean, et ma saan hakkama”

“Ütlesin seda endale spontaanselt, kui otsustasin lapse isast lahku minna, kui laps oli poolteiseaastane. Mul oli häbi ja hirm, aga kusagilt ma võtsin selle enesekindluse uskumaks, et ma saan hakkama. Ja ma sain,” toob Merit näite oma elust.

Ta ostis esimese asjana akutrelli ja pani oma madratsi alusresti kokku. Vahetas auto esitule kustunud pirni ja ladus küttepuud riita. Maksis üüri ja tegi tööd ja ravis uinunud lapse soolatüügast igal hilisõhtul vereurmarohuga.

Lühidalt – ta saigi hakkama.

Hirm ei lähe kunagi päriselt ära, sest eneseareng ja unistuste poole liikumine on mugavustsoonist väljaspool ning see teadmatus on alati hirmutav

Merit tõdeb, et enne suurt võimalust või arenguhüpet võib tabada hirmuhalvatus. Aitab ainult tegutsemine – alles siis läheb hirm ära.

“Kõige esimene joogatund juhendajana, festivali avakõne, veebiseminar – kõik need on olnud nii hirmutavad, et vähe on puudunud, et hing jääb kinni. Ja nii kui nende väljakutsetega harjusin, pakkus elu uut taset. Näiteks Julgus hüpata televisiooni otsesaates enese Mihkel Raua verbaalsesse haardesse lubamise eel oli päris kõhe ja koridoris oma aja ootel andis rahustav hingamine tulemusi alles kombinatsioonis ringiratast jalutamisega, nagu puuriloom loomaaias. Ükskord hiljem kolm sekundit enne eetrisse minekut Peep Vainuga kaamera ees naljatades sain aru, et nüüd on ka teleesinemine juba mugavustsoon. Uus tase oli ka omaenese korraldatud festivalil ise välja töötatud joogastiili esitledes. Väga haavatav tunne,” toob ta veel näiteid.

Ta selgitab, et julgus, millest ta räägib, pole uljas riskeerimine, vaid igas suunas mugavustsoonist välja astumine ja enese haavatavaks tegemine. Selle väljendamine, kes sa tegelikult oled ja mida sa tegelikult tahad.

“Jah, seda ei pruugita vastu võtta. See ei pruugi kõigile sobida, olla ootuspärane või teistele meele järele. Sest see on otse hingest, filtrite ja maskideta, võib-olla isegi meigita,” ütleb Merit.

Ja haavatavuse, tagasilükkamise hirmu ja mitte meeldimise pärast võib see olla ebamugav, hirmutav või lausa halvav. Liblikad keerlevad kõhus, uni on rahutu. Kuni koged, et see oli väga vajalik samm ja sa said sellega tegelikult hakkama. Rahuned taas. Juba enesekindlamana. Kuni järgmise sammuni oma mugavustsoonist välja.