LUGEJAKIRI: “KAS KÕIK noored emad näevadki nii kasimata ja rääbakad välja?”

On paratamatus, et kui naise ellu tuleb laps, siis elukorraldus ning kõik muu muutub. Ühtäkki tiirleb maailm vaid lapse ümber ning enda soovid ja väljaskäimised jäävad tagaplaanile. Mida aga teha siis, kui külla saabub kauaoodatud sõbranna ning ka siis ei saa lapsest rahu, vaid too vestlusele järjepidevalt vahele segab? Just nii juhtus ühe anonüümseks jääda sooviva lugejaga.

"Mu parim sõbranna sai mõned aastad tagasi emaks. Kuna mulle lapsed väga ei meeldi ning ma ei ole eriline pereiinimene, siis olen ennast tema elust eemale hoidnud ning suhelnud vaid nii palju kui vaja. Hiljuti kutsus ta mind aga enda sünnipäevale ning kuna ta laps oskab nüüdseks juba rääkida ja peaks üsna mõistlik olema, otsustasingi sõbranna kutse vastu võtta.

Kahjuks pidin seda aga kahetsema. Vähe sellest, et sõbranna magamata ja nii rääbakas välja nägi, segas ta laps meie vestlusele kogu aeg vahele. Sõbranna ei saanud minutitki rahus olla, ilma et laps poleks kas sülle roninud, karjunud, vestlusele vahele röökinud või oma ema peksnud. See oli minu jaoks kohutav kogemus ning tuli tahtmine ise last tutistada ja ta nurka panna.

Sõbrannast hakkas aga kahju. Endisest säravast naisest polnud enam midagi alles. Kas lapsed ongi kõik sellised või tema oma on lihtsalt kasvatamata? Kas laps saab trauma, kui teda tutistada? Tahaks sõbrannat kuidagi aidata, aga ei oska. Ja eks see ole ta oma viga ka, et üldse sünnitada otsustas!"

Buduaarile anonüümne lugeja