Ardi Ravalepik:

3 kommentaari

\"\"Ardi Ravalepik on 27-aastaselt esimene avalik geist kandidaat riigikogu valimistel Eesti ajaloos. Hetkel töötab ta Gei- ja Lesbi Infokeskuse (GLIK) tegevjuhina Tallinnas ning on aktiivne geide õiguste eest võitleja.

Oksana Geimonen

oksana@buduaar.ee

 
\"\" „Ardi Ravalepik on 27-aastaselt esimene avalik geist kandidaat riigikogu valimistel Eesti ajaloos. Hetkel töötab ta Gei- ja Lesbi Infokeskuse (GLIK) tegevjuhina Tallinnas ning on aktiivne geide õiguste eest võitleja.” Sellise lühitutvustuse leidsin ma Ardist netis. Omalt poolt lisaksin tema kirjeldusele kuhjaga positiivseid iseloomujooni, tänusõnu panuse eest ühiskonnategevusse ja edu edaspidistes ettevõtmistes!
Ardi on väga tore inimene, kes oli koheselt nõus Buduaarile intervjuud andma, leides oma tihedas graafikus aega meie meeldiva vestluse jaoks.
Tutvusta palun oma tööd.
 
Ma olen juba keskoolist saadik agar aktivist olnud, juba tol ajal sai mingitel teemadel tööd tehtud. Olen erinevatel ametipostidel olnud: küll Üliõpilasesinduse esimees, küll kooli ajalehe tegevtoimetaja, mingisuguste kodulehekülgede haldaja, lisaks olen tegelenud arvutitega – praegugi töötan Maksu-ja Tolliametis IT-spetsina. Ja kõrvalt on siis ühiskonnategevus, mis on aina professionaalsemaks läinud; juba kolm aastat juhin Gay ja Lesbi Infokeskust. 
 
Sul on kindlasti palju suhtlemist GLIKis. On selliseid inimesi, kes pöörduvad sinu poole, et lihtsalt rääkida, sest pole kellegagi oma muret jagada?
 
On küll. On ka inimesi, kes lihtsalt tulevad uurima, et kus sellel ja sellel päeval pidu õhtul linnas on. On inimesi, kes tulevad kurtma, et koolis neid mõnitatakse. On inimesi, kes tahavad oma vanematele välja tulla, aga nad ei tea kuidas. On lapsevanemaid, kes tulevad koos oma võsukesega, panevad käed puusa ja ütlevad: „Nähh, tehke korda!” Tuleb meelde ka aastatagune juhus, kui üks üle kuuekümne-aastane härrasmees tuli murega, et ta tahaks ikka oma vanematele kõigest rääkida, aga ta ei tea kuidas. Esmapilgul võib see naljakana kõlada, aga tegelikult on inimesel mure ja sellesse tuleb tõsiselt suhtuda. Jah, väga erinevad inimesed käivad.
 
Aga kui paljud pärast tänusõnadega tagasi tulevad?
 
Seda on raske öelda, kuna ma ei ole ainuke, kes inimesi vastu võtab. Kui umbes öelda, siis viiendik on selliseid, kes ei tule esimest korda. Aga inimene ei pea ilmtingimata kohale tulema, võib ka kirja saata või helistada. Pealegi, kuna on tegemist anonüümse kohaga, siis ma ei teagi, kas ta tuleb esimest või teist korda.
 
Kas sul oli õnnelik lapsepõlv?
 
Mul oli mõnus, tavaline lapsepõlv. Ei ole olnud kuidagi raskem või kergem kui teistel. Isa, ema, vanem vend – tavaline väike pere. Olin selline poisiklutt, kes vahel pätti tegi ja selle eest muidugi riielda sai – nagu poistel ikka.
 
On sul vanematega probleeme olnud?
 
Kuna viimased kümmekond aastat pole isa enam meie pere juures, siis tema probleemide kohta ma ei oskagi midagi öelda. Ema arvamus mind väga huvitab. Päris tihti küsin temalt: „Vot, see ja see ajakiri tahab minuga lugu teha, mis sa arvad, kas see on mõistlik?”  Loomulikult huvitab mind tema arvamus, ta ju loeb seda ja tema sõbrannad võivad lugeda. Aga tema tavaliselt siis vastab: „Kuule, kui sa ei tea, kas anda või mitte anda intervjuud, siis ära otsustamiskoormat minu õlule küll veereta. Minu pärast pole vaja muretseda.”
 
Olete emaga suured sõbrad?
 
Jah, ma arvan, et meie suhe ongi rohkem selline sõbrasuhe kui vanema ja lapse suhe.
 
Mis sa arvad, mis on armastus?
 
Ma arvan, et armastus on sotsiaalne, psühholoogiline, seksuaalne ligitõmme kellegi poole. Ma pean silmas kahe inimese vahelist armastust.
 
Oled sa ise armastust kogenud? Või koged praegu?
 
Jah, ma olen kahel korral kogenud tundeid, mida ma defineerin enda jaoks armastusena.
 
On sul praegu elukaaslane, kallim?
 
Jah, mul on kallim küll olemas, aga meie suhe on praegu raskes seisus, sest ta ei ole Eesti kodanik. Eestis oli ta mõne aasta jooksul õpingutel viibinud ja nüüd on tema õpingud lõppenud ja sellega seoses lõpeb paari nädala pärast ka tema viisa Eestis viibimiseks. Siis peab ta Eestist lahkuma. See on raske aeg minu jaoks. Ta lahkub paar päeva enne sõbrapäeva.
 
Nii et sul tuleb rahulik ja vaikne sõbrapäev?
 
Praegu, õnneks või kahjuks, on mul tänu valimistele palju tööd, millesse põgeneda.
 
Aga sõbrad – kas nad pole toeks?
 
Igaüks lakub oma haavu omamoodi. Olen terve elu olnud pigem selline inimene, kelle poole teised oma muredega pöörduvad. Isiklikke muresid ma teistele välja valama ei lähe. Mina olen oma rasked ajad reeglina ise enda sees läbielanud.
 
On sul keegi eeskujuks olnud  (ehk juba lapsepõlvest saadik)?
 
Neid lapsi, kellele isa ei ole eeskujuks olnud, on vist üsna vähe. Minu lapsepõlv on vast möödunud selle tähe all, et isa on kõige tublim ja vingem inimene! Tema oli samamoodi suur aktivist. Hilisemast ajast arvan, et kooli ajal olid mul eeskujuks eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Praegu on mul paar lähemat sõpra, kes mulle eeskujuks on: üks neist on välismaal elav akadeemik ja teine on selline vanema venna moodi sõber, kellega vahel ka tülitseda saab. Aga arvangi, et ükski sõber pole suurem asi sõber, kui temaga kordagi tülitsetud pole. 
 
Mida sa elus tähtsustad? Mis on sinu prioriteedid elus?
 
Minu jaoks on meeletult tähtis isiklik arenemine. Vahel ostan paaniliselt kokku igasugust õppekirjandust. Kui ma mõnda aega pole lugenud, siis tunnen, kuidas ma iga päevaga aina taandarenen, paigal seisan. Aga prioriteetide suhtes – viimased viis aastat olen otsinud oma kohta päikese all. Minu huvid on väga laialdased.
 
Sa oled tõeline aktivist! Kas sa puhata üldse jõuad? Pidutseda, välismaal käid?
 
Minu töö viib mind üsna palju välismaale: erinevad konverentsid, seminarid. Naljalt polegi sellist perioodi, mil paari kuu jooksul riigipiiri poleks ületanud. Paljud arvavad, et puhkamine on siis, kui viskad jalad seinale, vahid lakke ja ei teegi midagi, võib-olla et rannas veel ujumas käid… Minu jaoks on puhkus ikkagi eelkõige vaheldus. Seega kui ma oma kontoritooli pealt püsti tõusen ja kusagile koolitust tegema lähen, siis on see juba puhkus.
 
Sul on täiuslik elu: töö ja puhkus – kõik korraga!
 
Eks neid hetki ole ka, kui sulle kõike liiga palju tundub, siis tahaks tõepoolest need jalad seinale lüüa ja mitte midagi teha. Aga üldiselt on mul tõesti mõnus, aktiivne elu. Mäletan, et Tallinnasse tuleku ajal, esimesel kursusel, oli mul tõsine probleem –  näiteks kui  kahe loengu vahel oli paaritunnine paus, siis tekkis küsimus „Mida ma teen?!” Ma ei oska lihtsalt sellise jõudeajaga midagi peale hakata.
 
Aga ööelu?
 
Ma tihe pidutseja ei ole. Kuus võibolla korra-paar jõuan välja, aga see on ka rohkem selline väljaminek, et mõni sõber võtab nööbist kinni: „No, kuule, nüüd peab ju minema!” Või kui mõni sõber välismaalt on Tallinnas külas, siis on sotsiaalne kohustus ta välja viia. Aga minu kui eestlase puhul on selline stereotüüpi kinnitav asjaolu, et ei saa pidama – pidutsen tihti ikka hommikuni.
 
Keda on GLIKi tööle võetud? Kas psühholooge, aktiviste?
 
Kuna meie kollektiiv on väga väike, siis seni on kaadrivärbamine olnud üsna kaootiline. Mingit erilist väljatöötatud poliitikat pole. Otseselt psühholooge meil tööl ei ole. Ise olen läbinud mitmeid psühholoogia- ja nõustamisalaseid baaskoolitusi. Kui tuleb inimene, kellel on tõsisem mure, näiteks on ta vägistamisohver, siis meil on kontakte, kelle poole suunata. Vastupidi toimib samamoodi: nii mõnigi psühholoog suunab inimesi meie poole. Taoline võrgustik on meil täiesti olemas.
 
Milline on Eestis olukord homoseksuaalidega? Olen aastaid elanud Venemaal ja tean, et seal on sellega ikka väga halvasti…
 
Jah, Venemaal on olukord tõsiselt karm. On ju isegi riigi tasandil ette võetud samme, mis olukorda veelgi raskemaks teevad. Paar aastat tagasi suure lainena pandi Venemaal kinni gei-kohti. Ja pealegi Venemaa on nii suur ja lai, et mitte-kappis oleval homol on tõeline oht kaduma minna. Eestis kadumise oht oli pigem üheksakümnendate alguses, kui aset leidsid mõningad juhtumid, sealhulgas politseivägivald.
 
Palju on Tallinnas kohti, mis on mõeldud homoseksuaalidele?
 
Tallinnas on viis kohta: kohvik-ööklubi Angel. Angeli kõrval on mõnus ja hubane baar, kus on samuti võimalik tantsida. Pärnu maanteel asuvad G-punkt, mis on vast populaarsem vene keelt kõneleva auditooriumi hulgas, kuid mitte ainult. Saun 69, mis on ainult meestele mõeldud – saun, bassein, baar. Ja siis veel Juhkentali tänaval on selline koht nagu Ring club, kuhu lähevad minu arusaamise järgi tavaliselt need, kes otsivad endale õhtuks partnerit.
 
Palju on inimesi, kes ähvardavad ja sõimavad?
 
Nii ja naa. Mulle tundub, et mida aasta edasi, seda rohkem selliseid inimesi nähtavale tuleb. Siin on selline ühiskonna arengu kummaline paradoks, et tolerantsuse suurenemisega suureneb ka niiöelda mittetolerantsus. Ehk siis lähtekohana on ühiskonnas grupp inimesi, kes on tolerantsed ja grupp inimesi, kes ei ole tolerantsed ja siis veel need, kes justkui ei omagi ma arvamust või ei ole selle peale nii palju mõelnud, pigem ükskõiksed. On vaid aja küsimus, millal see ebatolerantsete rühm organiseerub. Nagu oli suvel aset leidnud kultuurinädala raames korraldatava Gei-rongkäigu kivirünnak, kus viga sai üks Hispaania kodanik, kes oli Eestis koolitusel koolitaja olnud.
 
Mis sa arvad, kas selliseid ebatolerantseid inimesi on võimalik sallivusele ja mõistmisele suunata?
 
Ma arvan, et väga lihtsalt mitte, sest mõista saab ainult inimene, kes on avatud mõistmisele. Küll on aga siin see lugu, et viha ei ole isoleeritud emotsioon, selle toime on universaalne. Et kui inimene on avatud vihale, siis ta võib vihata nii homosid, välismaalasi kui vanureid jne. Radikaalne inimene, kes vihkab ühte inimgruppi, suure tõenäosusega on võimeline vihkama ka paljusid teisi. Siinkohal ei tohiks riik seda niisama pealt vaadata, arvates, et küll see kuidagiviisi vaibub.
 
Oled sa isiklikult kokku puutunud tagakiusamise ja ähvardustega?
 
Ikka olen. Mõni saadab ähvarduskirja. Viimasel ajal on ähvardamine kuidagi aktiviseerunud. Tallinnas võib-olla ei julgetagi sulle tänaval midagi teha, pigem hõigatakse sulle nurga tagant mõni sõna ja siis vaadatakse mujale, et poleks selge, kes seda tegi. Aga mujal Eestis astutakse vahel ikka juurde, et kas sina olid see, kes Kahvli saates esines. Need on tavaliselt võrdlemisi rahumeelsed tegelased. Rünnata saab peaasjalikult siiski vaid nimest, kes on ise rünnatav. Kui ma ei häbene seda, kes ma olen, siis on mind raske (vähemalt suuliselt) rünnata. Kui mulle tänaval karjub keegi: „Hei, pede!” ja ma pöördun: „Jah, mis on?”, siis on tegelikult ründajal relv käest võetud, sest et nende oodatud reaktsioon näeb ette midagi muud – kasvõi seda, et ma näiteks minema jooksen. Aga teinekord, sõltuvalt kellaajast, päikesekõrgusest ja agressorite arvust, ongi ehk mõistlik ära joosta. Rünnakud ei ole Eestis sagedased, kuid neid juhtub.
 
Mida sa soovitaksid Buduaari naislugejatele?
 
Olge veel rohkem avatud. Naiste puhul võib öelda, et avatus on naistele kindlasti omane. Ma loodan, et inimesed mõistavad, et see, mille nimel ma tegutsen, ei puuduta kitsalt ainult geisid, vaid ka nende perekondi, sõpru ja lähedasi. Ühiskondlik vihkamine ja ärapanemine puudutab väga paljusid inimesi.