Foolhape on vajalik normaalseks füüsiliseks ja vaimseks arenguks

29 kommentaari

Foolhape on vajalik eelkõige rasedatele. Foolhapet peaks tarvitama
hakkama juba enne viljastamist. Tegemist on vitamiiniga, mis aitab ära
hoida väärarendite, näiteks spina bifilda teket. Raseduse esimesel
kaheteistkümnel nädalal võiks võtta 400 mikrogrammi foolhapet päevas. /Tekst: Maily Kivilo/

Foolhape on vajalik eelkõige rasedatele. Foolhapet peaks tarvitama hakkama juba enne viljastamist. Tegemist on vitamiiniga, mis aitab ära hoida väärarendite, näiteks spina bifilda teket. Raseduse esimesel kaheteistkümnel nädalal võiks võtta 400 mikrogrammi foolhapet päevas.

Foolhape, mida nimetatakse ka folaadiks või folatsiiniks, kuulub B-vitamiinide hulka. Sellele vitamiinile omistatakse neuraaltoru defekte ennetavat toimet. Sellisteks väärarenditeks on näiteks spina bifida ehk lülisamba lõhestumus ja anentsefaalia ehk peaaju puudumus. Neuraaltoru, millest hiljem areneb loote lülisammas, tekib üsna varsti pärast viljastumist, tõenäoliselt enne, kui inimesed üldse oma rasedusest teadlikud on. Foolhappe puuduse korral ei sulgu neuraaltoru täielikult kogu pikkuses. Selle tagajärjel jääb seljaaju osaliselt avatuks ja tekib väärarend.
 
 

Foolhappe allikad

Foolhapet on vähesel hulgal paljudes taimsetes ja loomsetes toiduainetes. Taimsetest on foolhapperikkamad roheliste köögiviljade, eriti peterselli, aga ka spinati, lehtsalati jt. lehed. Puuviljades ja marjades on foolhapet suhteliselt vähe, kõige enam leidub seda mustsõstrates. Loomsetest toiduainetest on foolhappe sisalduse poolest kõige rikkam vasikamaks (40-160 mikrogrammi 100 g kohta). Nimetamisväärses koguses on foolhapet ka neerudes, vähem muudes loomsetes saadustes. Piima- ja kalatoodetes on seda vähe. Meie igapäevases toidus on oluliseks foolhappe allikaks leib – 20-30 ?g/100 g-s. Väga palju sisaldab foolhapet pärm (1400-1500?g/100 g-s), mis vitamiinivaeguse korral on kõige kättesaadavam ja kiirem abivahend organismi vajaduste rahuldamiseks.

Foolhape on väga kergesti lagunev vitamiin, mis hävib kiiresti kuumutamisel. Näiteks aedviljade keetmisel säilib ainult 10-30% vitamiinist. Lihatoitude küpsetamisel hävib foolhape pea täielikult. Seetõttu on kõige otstarbekam ja tulusam kasutada toorsalateid.

Alates rasestumisvastastest vahenditest loobumisest kuni kaheteistkümnenda rasedusnädalani tuleks tarvitada foolhapet sisaldavat toidulisandit. Foolhappe tähtsus kasvavale organismile on väga suur. Foolhapet nagu kõiki teisigi vitamiine ja vajalikke toitaineid ning ühendeid peab ta küllaldaselt saama ema verest. Seetõttu ongi kogu raseduse vältel last ootava naise foolhappevajadus tõusnud umbes kaks korda. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmeil kannatab 1/3 kuni 1/2 rasedatest kolmel viimasel raseduskuul foolhappe defitsiidi all. Sellega kaasneb sageli ka rauapuudus.
Foolhappe vaegus võib põhjustada raseduse katkemist ja enneaegset sünnitust, rasedustoksikoose, verejookse, aneemiat nii emal kui lapsel. Lootel võivad tekkida ajukahjustused, suulaelõhed ja muud arengudefektid. Lapse aeglane areng ja hiljem madal õppimisvõime ning muud ealised arenguhäired saavad mõnigi kord alguse toitainetevaesest üsasisesest perioodist. Seepärast tuleks nii rasedatel kui rinnaga toitvatel emadel tingimata kindlustada oma toidus tunduvalt kõrgemfoolhappe sisaldus.
 
Foolhappe puuduse korral nii täiskasvanutel kui noorukitel ning lastel kannatavad kõigepealt need koed, kus toimub intensiivne valgu süntees ja rakkude paljunemine – need on vereloome ja kasvavad koed. Vereloomes pidurdub eeskätt hemoglobiini ja vere punaliblede moodustumine, mille tagajärjeks on kehvveresus. Kui foolhappe defitsiidile kaasneb ka B12- vitamiini vaegus, võib kujuneda pahaloomuline aneemia. Samaaegselt aneemiaga on häiritud ka leukotsüütide ja vereliistakute e. trombotsüütide moodustumine. Foolhappe puudusel muutub inimene kergesti ärritunuks, tekivad mäluhäired ja vaimne loidus, kaasnevad ka seedetrakti limaskestade põletikud – stomatiit, gastriit, soolepõletik. Foolhappe defitsiit esineb muide sageli eakatel inimestel. Selle peamiseks põhjuseks on toitainete imendumise vähenemine soole limaskestast, mis on üks vananemisprotsesside avaldusi. Ka juuste kasvu aeglustumise ja nende halliks mineku üheks põhjuseks peetakse organismi mitteküllaldast varustatust foolhappega.
 
 

Kui palju vajame foolhapet iga päev?

Foolhappe ööpäevane vajadus on täiskasvanud inimesel 200-400 g. See sõltub suurel määral organismi individuaalsest ainevahetusest. Vitamiinivajadus tõuseb tunduvalt raseduse ajal, samuti last rinnaga toitvatel emadel. Kilpnäärme ületalitluse ja paljude muude haigusseisundite korral suureneb foolhappe vajadus samuti. Ka stressi puhul on organismi foolhappe tarbimine tavalisest märgatavalt suurem. Toksilist toimet selle vitamiini ülekülluse korral ei ole täheldatud.

Toidus leiduv foolhape imendub kiiresti peensoolest juba selle algosas, kusjuures soole limaskestas algab ka ta ainevahetuslik muundumine. Erinevalt enamikust vitamiinidest toimub peensoole bakterite elutegevuse tulemusel ka foolhappe süntees, mis aitab teataval määral lisaks toidus leiduvale vitamiinile rahuldada selle vajadust organismis. Süntees toimub ainult siis, kui soole limaskest ei ole haigustest, näiteks soolepõletikest, kahjustatud ning sellele ei mõju muud ebasoovitavad tegurid – alkohol, ravimid (nt. krambivastased preparaadid, rasestumist vältivad tabletid, mõned antibiootikumid).

Foolhape osaleb ensüümide koostises organismi ainvahetusprotsesside realiseerimisel. Ta on vältimatult vajalik nukleiinhapete ja valkude sünteesis ja nende muundumises, toimides sageli koos B12- ja C-vitamiinidega. Viimane kaitseb foolhapet kudedes oksüdatsiooniprotsesside eest. Eriline tähtsus on foolhappel vereloomes, hemoglobiini ja vere punaliblede moodustumisel. Ta on vajalik organismi kasvuks ning normaalseks füüsiliseks ja vaimseks arenguks.

(Allikad: Foolhape- pakendi infoleht, Dorling Kindersley “Ema ja laps”, Linda Kildema artikkel, kliinik.ee)

/Toimetas: Maily Kivilo/