Miks me armume meestesse, kes vastu ei armasta?

Miks me armume meestesse, kes vastu ei armasta?

Üksiku hundi karakter on miski, millega kõik naised on pidanud kokku puutuma. See mees, kes on nii müstiline, ahvatlev ja kättesaamatu. Aga mingil põhjusel me armume sellistesse isegi teades, et suhtest ei tule suure tõenäosusega midagi välja. Miks see nii on? 

Üksiku hundi karakter on miski, millega kõik naised on pidanud kokku puutuma. See mees, kes on nii müstiline, ahvatlev ja kättesaamatu. Aga mingil põhjusel me armume sellistesse isegi teades, et suhtest ei tule suure tõenäosusega midagi välja. Miks see nii on? 

Ta teeb sulle silma ja sellest piisab, et teeksid kõik endast oleneva tema ambitsioonide rahuldamiseks. Seda hoolimata asjaolust, et see mees on igasuguste emotsioonide tundmise juba aastaid tagasi enda jaoks lõpetanud ja tal on praeguseks südame asemel ilmselt lihtsalt kivi. See teeb ta aga veel ahvatlevamaks ning naine, kes oli valmis talle meele järele olema, muutub äkitselt kellekski, kes üksiku hundi järgi roomama hakkab. See ei saa igavesti kesta ning ei kestagi. Hunt tunneb ühel hetkel, et tal on aeg edasi liikuda ja ta lähebki, jättes oma teele hunnikute viisi murtud südameid. 

See on Hollywoodi filmides üks populaarne stsenaarium, pole vahet, kas tegu on gangsterfilmide või James Bondiga. Selline karakter on viimasel ajal üha populaarsemaks saanud ka romantilistes komöödiates. Miks? Sest naised tunnevad sellise inimese vastu tõmmet. Tavaliselt on tegu üksiku ja külgetõmbava mehega, kellel on usaldusprobleemid. Lõpuks õnnestub tal siiski oma elu armastus leida ning naine on siis see, kes teda armastama õpetama asub. 

Ka “Viiskümmend halli varjundit”, mis alles kinoekraanid vallutas, kuulub samasse kategooriasse. Naispeategelane Anastasia on tavaline neiu, kes armub Christian Greysse – kõigi üksikute huntide kuningasse. Mehel on kõik müstilise võõra tunnused. Ta keeldub igasugusest romantilist tooni suhtest, väites, et ta lihtsalt pole sellist tüüpi mees. Ta läheb lausa nii kaugele, et keelab naisel end puudutada ning isegi vahekorra ajal silmsidet luua. Kuigi võid väita, et sa ei oleks sellise suhtega kunagi nõus, siis numbrid väidavad vastupidist. Naised ihaldavad sellist suhet ning seetõttu on raamatut müüdud üle maailma umbes 100 miljonit eksemplari. 

Kiire ülevaade sellistele väljamõeldud meeskarakteritele kinnitab eelnevat. Kõige populaarsemateks on saanud just sellised mehetüübid, kes naisi eemale tõukavad ning ei ole võimelised armastama. Näiteks James Bond, Indiana Jones, George Clooney (peaaegu igas filmis, kus ta mängib), Batman ja Edward Cullen. See nimekiri on tegelikult tunduvalt pikem. 

Me armastame karaktereid, kes ei suuda, oska või taha meile samaga vastata. Christian Grey ja James Bond on head näited, kelle jaoks emotsioonid ning armastus võrduvad nõrkusega. Neile on intiimsuse kogemine ebamugav. 

Hollywood on palju vaeva näinud, et sellised mehed naiste jaoks vastupandamatuks muuta. Loomulikult on tegu väljamõeldud inimestega, kuid ometi ei saa tähelepanuta jätta popkultuuri mõju ühiskonnale. Sa ei taha olla vinguv eksnaine või vastik ämm, pigem eelistaksid olla iseseisev ja kaunis peaosatäitja. Nii lihtsalt on. 

Kui nüüd üksikute huntide juurde tagasi tulla, siis filmides näidatakse nende ahvatlevaid külgi ning jäetakse välja kõik, mis naistele ei meeldiks. Reaalsuses on kõik hoopis teisiti. Sellised inimtüübid ei taga sulle põnevat ning kirglikku suhet. Tegelikult saaksid suhte, mis põhjustaks sulle palju valu, võimalikke psühholoogilisi probleeme ning kaitsetust. 

Kuna kinoekraanidel ning raamatutes on nad niiöelda turvalises kauguses, siis me õpime neid müstilisi hunte armastama ning isegi endale aru andmata rakendame sama mustrit ka reaalses elus. Sellepärast armastavad naised mehi, kes kunagi vastuarmastust pakkuda ei suuda. See müüb ja poeb meile naha vahele. Me salamisi otsime oma üksikut hunti, kes meile haiget teeks. Sadomasohism või popkultuuri poolt tehtud salajane ajupesu? 

 

Allikas: psychologytoday.com