MIKS ON PIIRIDE SEADMINE SUHTES nii oluline ?

Lisa kommentaar
MIKS ON PIIRIDE SEADMINE SUHTES nii oluline ?
Pilt: Shutterstock

Milleks meile piirid? Sest piirid õpetavad austama. Nad aitavad sul ennast esikohale seada ning õpetavad ka teistele, kuidas sinuga käituda.

Oskus oma piirid paika panna ja need ka teistele selgeks teha on oluline – võiks lausa öelda, et sel on suur elu muutev jõud. Kuidas aga seada piire taktitundeliselt?
Seistes enda eest, seisad ka suhteharmoonia eest
”Tihti ei julge me enda eest seista, kuna kardame suhteid rikkuda, ebaviisakad või isekad olla,” nendib paari- ja pereterapeut Meelike Saarna.

Foto: Pilt: erakogu

”Ja nii juhtubki, et püüame taluda käitumist, mida me sisimas heaks ei kiida, lepime reeglitega, millega rahul pole, ja ei julge öelda EI, sest kardame tüli. Kokkuvõtlikult: elame justkui kellegi teise elu, sest ei suuda seista oma tegelike väärtuste ja vajaduste eest.”

Mis ma teha saan, laiutavad nii mõnedki käsi, mind kasvatati nii. ”Tõsi, käitumise kõige esmased mudelid saame kaasa oma lapsepõlvekodust ja on loomulik täiskasvanunagi valida käitumisi ja reageerimisviise, millega lapsena kõige enam kohtusime,” nõustub Saarna. ”Täisväärtuslik täiskasvanusuhe eeldab kaht võrdset partnerit, kes teineteist austavad ja aktsepteerivad. Sellest seisukohast lähtudes ei ole jätkusuutlik suhe, kus ühel on näiteks kurja lapsevanema ja teisel kuuleka-karistatava lapse roll. Mõista varaseid jälgi iseendas on oluline, need aitavad meil mõelda iseenda üle ja küsida: kas vajan ehk muutust?”
Saarna rõhutab, et täiskasvanud inimesel on kohustus enda eest seista ja teha seda kellegi teise väärikust riivamata. ”Isegi kui sind pole väärtuslikuks peetud ja sa pole seni enda eest väärikalt seista osanud, ei tähenda see, et nii peaks jäämagi. Meie väärtused ilmnevad meie käitumise kaudu. Lugupidamine iseenda vastu aitab meil lugu pidada ka teistest.”
Enda eest seismise oskus on oluline oskus. ”Kui seni veel pole – saab õppida,” julgustab Saarna. ”Ent nagu iga teisegi oskusega, on siingi samad asjad: tuleb harjutada. Harjutamine on seotud tahte rakendamisega, pingutamisega, tagasilöökide talumisega. Kui inimesed su ümber on harjunud malbe ja allaheitliku sinuga, siis võib sinu värskelt omandatud kehtestamisoskus neile ka halb üllatus olla. Kui üks partneritest on harjunud n-ö võimul olema ja teine mõne aasta või aastakümne pärast ”ärkab”, võib uue tasakaalu loomine üsna keerukaks osutuda.”

Kehtestamine ja konfliktid

Kuid kehtestamine ei tähenda sugugi, et seier kihutab teise seina: enne arg, nüüd võimukas! Kaugeltki mitte. ”Kehtestamisoskus toob suhetesse väärikuse, mis seal alati olemas olema peaks: kumbki partneritest räägib enda tahtest ja vajadustest sellisel viisil, et jätab ka teisele ruumi tema tahte ja vajaduste jaoks,” jätkab Meelike Saarna. ”Sellest, mis sulle ei sobi, tuleb rääkida isiklikus keeles, teist süüdistamata. Mitte sellest ei maksa rääkida, mis tema pahasti on teinud või tegemata jätnud, vaid sellest, kuidas sina tahaksid, et oleks.

Etteheite asemel saab alati teha ettepaneku….

Saarna sõnul nõuab kehtestamisoskus mitut oskust: oskust vaadata enda sisse, oskust rääkida isiklikus keeles, oskust olla hinnanguvaba ja mis eriti oluline: oskust kuulata ka teise (vastanduvat) arvamust või vajadust, olla respekteeriv ja rahulik. ”Kuulamine ei tähenda taandumist, see tähendab, et panen ajutiselt oma vajadused kõrvale, sest on tarvis aru saada ka partneri vajadustest-arvamusest. Kui kumbki tajub teise respekti ja mõistvust, on ühised lahendused kergemad sündima. See on oluline viis hoida suhtetasakaalu: kummalgi on õigus ja võimalus ära kuulamisele ning mõistmisele.”
Muidugi võib vahel tunduda, et keerulises olukorras on kõige lihtsam kas käega lüüa või tugevama võimu kasutada. ”Siiski on hea teada, et nii agressioon kui ka alistumine (mis pealtnäha lihtsaimad reageerimisviisid) riivab sügavalt kummagi osapoole väärikust ning ei too kaasa lahendusi,” paneb Saarna südamele. ”Pinged pigem kuhjuvad, suhted halvenevad, usaldus kaob.”
Ikka tuleb ette ka olukordi, kus kehtestamine ei aita, sest teine pool ei ole nõus oma käitumist muutma ja kokkulepet ei sünni. ”Sel juhul võib tegu olla konfliktiga, mille lahendamiseks on vaja rakendada konfliktilahendusoskusi, eelkõige oskust läheneda ühisele probleemile mitte lahenduste, vaid vajaduste kaudu,” jätkab Saarna. ”Keerukam on olukord väärtuskonfliktides. Paljud pealtnäha kehtestamist nõudvad olukorrad võivadki oma sisult olla väärtuskonfliktid ja kehtestavad sõnumid siin ei toimi. Neil juhtudel võiks proovida teineteise väärtusi sügavamalt uurida ja lahti rääkida.”

Kuidas seada tervislikke piire?

Ära tunne end süüdi

Enamik kenadest inimestest kardab teisi pahandada ning tunduda ebaviisaka, õela või isekana. Justnimelt hirm teiste pahameele ees on peamine põhjus, miks meil on piiride seadmisega raskusi. Sageli ütleme ”jah” olukordades, kus peaks ütlema ”ei”, kuna kardame kellegi tundeid haavata. Hirm takistab meil teistele pettumust valmistada ning hoiab ülearuse panustamise lõksus. Ent kord juba riskinud piiride seadmisega, ilmneb, et teised ei vastagi vihastamisega. Üllataval kombel läheb enamikule korda, mida sa tegelikult ise tahad.

Alusta küsimisest

Piiride seadmine peaks koosnema kahest selgest osast: soovist ja vajadusel selle rakendamise plaanist. Soov või taotlus on selgesõnaline väljendus, mis sinu jaoks on aktsepteeritav ja mis mitte. Näiteks võid oma abikaasale öelda: ”Kui su vend teeb oma sobimatuid märkusi, paneb see mind end ebamugavalt tundma. Ma ei soovi temaga rohkem suhelda, välja arvatud perekondlikel tähtpäevadel. Kas see sobib sulle?”

Sõnasta tagajärg

Kui teine pool ei soostu su palvega, on järgmine samm hoolitseda iseenda eest. Siin tuleks anda partnerile teada, kuidas sa olukorras edasi toimid, ning enne piiride seadmist peaks sul olema tagavaraplaan . Eelpool toodud näidet silmas pidades näeb see ette, et kui su kaasa ignoreerib sinu vajadusi ja tundeid, võid vastata: ”Juhul, kui sa soovid siiski jätkata oma vennaga lävimist, võite kohtuda omavahel ja ma teen samaks ajaks teised plaanid.”

Vii oma plaanid täide

Ära kehtesta piire, millest sa kinni pidada ei suuda. Kui puudub vastutus, piire praktiliselt ei eksisteeri. Pea meeles, et sa ei sea piire teiste kontrollimiseks, vaid see on moodus austada ja kaitsta omaenda füüsilist, emotsionaalset ja energeetilist ruumi.

Jää endale kindlaks

Tundes end ebakindlana, tundub, et me peaksime oma valikuid vabandama või selgitama. Me vabandame, kuna tunneme end ebamugavalt. Kui sul on kalduvus vabandada iga kord millelegi ”ei” öeldes, saadab see välja segase signaali, mis nõrgestab ja ähmastab su positsiooni. Selle asemel pea meeles, et teise nõudmiste täitmisest keeldudes ei tee sa kellelegi kahju.

Anna mina-sõnum

Kui sul on vaja kellegagi tema käitumisest rääkida, kasuta mina-sõnumeid. See hoiab fookuse sinu tunnetel. Näiteks kui ämm kritiseerib lakkamatult su laste toitumisharjumusi, võid sa öelda: ”Ole kena, ära kommenteeri, kui palju mu lapsed söövad. Selle eest vastutan mina.” Mida selgemini me väljendame, kuidas teised tohivad meid kohelda, seda lihtsam on suhtlus nendega.

Ära süüdista!

Vihasena on raske oma raevu vaos hoida. Kui sa ütled midagi süüdistavat, võib järgneda vaidlus, mis toob kaasa rohkem halba kui head. Seepärast tasub aeg maha võtta, et vestlusest ei kujuneks vastastikust karjumisvõistlust. Piiride kehtestamise kõnelust ei peaks ette võtma, kui tunned end frustreerunult, vihaselt ja pettunult. Selle asemel oota, kuni saad mahti järele mõelda ja end koguda.

Ära heida meelt

Uued piirid võivad muuta pere- või töösuhteid. Tõenäoliselt tuleb kellegi sulgi kärpida, kuid ära lase sel end heidutada. Suhtu tagasilöökidesse kui kinnitusse, et sa oled läbi viimas vajalikke muudatusi. Tasub teada, et uute harjumuste juurutamine võtab aega, enne kui kõik su ümber kohanevad. Ära anna alla pärast esimest pingutust, kui see kohe loodetud tulemusi kaasa ei too. Mida rohkem praktiseerida, seda parem on lõpptulemus.

Piiride kehtestamine viis suhte lõppemiseni

Lea (37): ”Ma ei ole oma piire romantilistes suhetes ehk teadlikult nimetanud ja vahest on see põhjuseks, miks mul mitu suhet ongi lõppenud sel hetkel, kui ma ise kannatuse viimse piirini aetult tunnen, et enam ei taha ega jaksa. Võib-olla oleks suhe edasi kestnud, kui ma oleksin oma piirid konkreetselt ja juba üsna alguses välja öelnud ja partneriga läbi arutanud, mitte kannatanud seni, kuni lihtsalt enam koos edasi minna ei suuda. Teisalt: kui sa partneriga oma piiridest korduvalt, koguni aastaid järjest räägid – ja ta neid ikka ignoreerib, siis ju ei jäägi midagi muud üle, kui lahku minna.
Selle, et mees oli aastaid lahutamata oma täiskasvanud laste emast, kellega tal ammu mingit inimlikku lävimist polnud, ma võinuksin veel üle elada. Kuid see, et ta andis jätkuvalt järele eksnaise nõudmistele panustada kunagise ühise kinnisvara remondiks ja arendamiseks, oli seeläbi rahatu ja elas minu kulul, hakkas pikkamööda rahakotile ja närvidele käima. Lisaks asjaolu, et mees ei suutnud eales ära öelda mistahes lisatöödest, mis käisid meie ühise aja arvelt, õhtu- ja öötundidel, kuid millest saadav raha ei kuulunud mitte meie koos veedetava aja heaks, vaid tema enda lugematute laenude-liisingute-kohustuste teenindamiseks. Tagatipuks tema lugematud naissuhted, iga natukese aja takka kuskilt välja ilmuvad üksikud, õnnetud, abivajavad kannatajad, keda oli vaja toetama söösta. Ka mõistagi meie koosolemise arvelt. Mis sest, et väidetavalt polnud mehel neist ühegagi ”midagi sellist”.
Tunde ja kuid kulus, et selgitada, küsida, arutleda, kohati ka oma pettumust väljendada – miski ei muutunud. Niisiis ei saaks öelda, et ma poleks küllaldaselt väljendanud, mis minu jaoks aktsepteeritav ei ole. Mees aga jooksis ikka lisatööde, eksnaise ja muusade vahet ja kui lõpuks kord minuni jõudis, tuli mul poputada mingit lõpmatuseni kurnatud, äraaetud varju. End minu pakutavast taas täis laadinud, sööstis ta jälle kuhugi mujale, kellegi teise asju ajama. Kuni mulle lõplikult aitas. Aga ma olen tänulik – ilma selle kogemuseta poleks ma õppinud, kuhu ma piirid tõmban järgmise suhte või läheduse puhul. Ja edaspidi teen ma seda märksa selgemini ja kiiremalt. Samas, kas täiskasvanud, välja kujunenud isiksust, kes teatud asju on harjunud tegema teatud moel, üldse saab muuta, painutada, piiritleda?”

Vastab psühholoog-pereterapeut Kärt Kase

Foto: Pilt: erakogu

Miks meile on paarisuhetes piire vaja ja mis juhtub, kui neid ei kehtestata?

Kõige õnnelikum ja väidetavalt ka kõige kirglikum suhe saab olla kahe tervikliku täiskasvanu vahel, kes kujundlikult väljendudes seisavad mõlemad oma jalgadel, aga jagavad oma elu. See tähendab, et oma mina piirid on väga selged – suudad eristada, mis on sinu mõtted, tunded, vajadused ning et need pole tingimata samad kui partneri omad.
Igapäevaelus on piire vaja kehtestada juhul, kui partner tuleb meile otseselt või kaudselt liiga lähedale või teeb midagi, mis meie mugavustsoonist välja jääb. Siis anname talle tagasisidet, et see mulle ei sobi. Kui tagasisidet ei anna, võib aja jooksul tekkida sisemine konflikt, et see mida ma vajan, on hoopis muu kui see, mida saan. Teise suhtes võib trots tekkida, et ta justkui ei pea lugu, kuigi tegelikult võib-olla ta lihtsalt ei tea, millised sinu piirid on.

Miks nn piiride seadmine on just tänapäeval nii sageli kõneaineks?

Mul tuleb meelde kampaania #metoo. Sellest ajast, kus naisi on ühiskonnas võrdsematena koheldud kui varem, on muutunud ka loomulikuks, et naistel on oma arvamus ja see ei pruugi olla meestega sama. Järgmine samm on see, et ma julgen seda välja öelda, kartmata teises pahameelt valmistada või vähemalt lootes, et tulen sellega toime. Sarnane nihe on toimunud ka paarisuhte tasandil. Loodan, et need ajad, kus naised käisid pärast seksi vaikselt vannitoas nutmas, on möödas.
Mida eeldab tervete piiride kehtestamine ja kas see üldse on võimalik meie moodsal ajal?

Enamik meist on tulnud lahutatud peredest, kogenud suhetes kõikvõimalikku emotsionaalset ja füüsilist väärkohtlemist …Piirid kujunevadki kõikide ülalnimetatud elukogemuste kaudu ning hea oleks, kui partnerid saaksid avalikustada ka selle tausta, miks nende piir ühe või teise teema puhul just sellises kohas on. Mõistmine aitab teisega arvestada. Kui piir on väga ebamõistlik, nt ma keeldun seksist oma uue partneriga, sest ma pole eelmistes suhetes seda kunagi nautinud, pigem olen tundnud ennast ärakasutatuna, võiks olla nii palju avatud meelega, et eristada erinevad kogemused ning öelda endale, et see on teine inimene ja teine suhe. Töö iseendaga on oluline ja väiksed sammud piiride laiendamise poole väga teretulnud. Kui ma pole enne isiklikest asjust rääkinud, miks mitte siiski proovida seda teha – olla avatud sellel kogemusele, mis võib olla ju väga meeldiv.

Mille järgi aru saada, et suhe on proportsioonist väljas, ehk üks pool elab emotsionaalselt teise arvel; üks panustab oluliselt rohkem ja on lakkamatu andja ning teine põhjatu võtja?
Suhe on proportsioonist väljas, kui sina seda nii tunned. Võid aastaid anda ja anda ning nautida seda, et oled vajalik ning täidad oma rolli suurepäraselt, aga siis ühel hetkel justkui lähevad silmad lahti, et see kõik on olnud nii ühepoolne. Loomulikult saab siis oma mõtteid korrigeerides avanenud vaadet tasakaalustada, aga variant on ka lõpuks oma vajadustest aru saada ja neid kommunikeerima hakata. Siis aga peab olema valmis vastupanuks, sest kui ikka pikalt on olnud ühtemoodi, võib teine eeldada, et nii sobib ning tekib segadus, et mis nüüd siis juhtus.
Paljud eeldavad, et teine teab meie piire ja kui ta pidevalt neid ületab, siis see justkui näitab tema ükskõiksust, kiuslikkust või üleolekut, mis loomulikult võib vihaseks ajada. Kui inimene suudab sellel hetkel korraks astuda n-ö vaatleja positsioonile, näha ennast kõrvalt ja küsida, kas olen ise teinud kõik selleks, et partner minu piire teaks, võib üllatava vastuse saada, aga samas ka suuna, kuhu edasi liikuda.

Kuidas end hoida ja kehtestada, rakendada uusi tegutsemisviise, kui seda pole harjutud tegema?

Hoiakud vajavad muutmist, aga neid on keeruline muuta, st meil on kombeks võõras mõte endast eemale lükata kui minu kohta mittekehtiv või lausa rumalus. Nii me ei saagi teada, et nii halb ei pea suhtes olema, nagu mul on. Teistel n-ö kõrvaltnägijatel, kes soovivad abistada, tasub järjepidev olla oma sõnumi levitamises, aga peab olema valmis, et selle kohale jõudmine võtab kaua aega. Isegi kui tahan ise muutuda, siis selle võib raskeks teha teise sama tugev soov, et kõik jääks samaks. Võib juhtuda, et uue ja mõlema jaoks toimiva suhteni ei jõutagi.

Mis on nüansid, mille puhul suhtes ei tohiks mingil juhul kompromisse teha?

Füüsilise vägivalla juures oleks raske kompromissist rääkida. Ka emotsionaalne vägivald on taunitav, aga selle ilmingud pole ehk nii kergesti tuvastatavad kui füüsilise vägivalla puhul. Kujutan ette, et kui üks partneritest on usklik, siis ka seda keelata oleks patt … Inimene peab ise tunnetama, mis on need nüansid, mis on tema identiteedi osad ja millest teda armastav inimene ei survestaks teda lahti ütlema. Näiteks kui mulle on minu päritoluperekond tähtis, siis ma ei lepiks sellega, et ma ei tohi nendega enam suhelda.

Sarnased artiklid