Merily lugu: kuidas ma unistuste meest otsisin ja leidsin

Minu lugu räägib sellest, kui ootamatus kohas võib oodata sind Härra Õige. Ma olin 32 ja endiselt üksi. Ju oli põhjus selles, et mul olid alati olnud väga kõrged nõudmised meestele. Need said alguse kooliajast. Oma klassis olin kindlasti üks tublimaid ja silmapaistvamaid – koolimiss, klassivanem, laulukoori esilaulja, kergejõustiku rekordiomanik, viieline ja heast perest. Ainus, mida mul ei olnud, oli oma poiss, sest keegi mulle lihtsalt ei meeldinud.

Kui ülikooli lõpetasin, olid teised mu sõbrannad juba abiellunud või elasid koos. Ma olin küll süütusest lahti saanud, aga ühtegi potentsiaalset “elu armastust” silmapiiril ei koitnud. Õppisin, tegin karjääri ja lohutasin end, et kõik tuleb õigel ajal. Meeste tähelepanust pole ma kunagi puudust tundma pidanud – helistajaid, lillekinkijaid, ööklubis tantsulepalujaid ja kohvikusse viijaid oli sedavõrd palju, et mõni päev käisin koguni neljal kohtamisel. Eks ikka selleks, et kohata oma unistuste meest. Ma teadsin päris hästi, milline ta olema peaks, aga ma lihtsalt ei jooksnud temaga kokku.

Oli ka neid kihlasõrmusega kavalere, kes tahtsid ühist kodu ja lapsi, aga kuidas sa ütled "jah", kui prints ei vasta printsessi kõikidele ootustele. Kuna ma ise olin saavutanud juba teatud positsiooni karjääriredelil ja ka sotsiaalselt, siis vaatasin ainult selliseid mehi, kes olid minust kaugemale jõudnud. Salamisi lootsin, et tuleb üks minuvanune või pisut vanem vallaline, aus, sõbralik, tark, väga edukas, stiilne, kõrgete elustandarditega ning kõrgelt haritud Eesti mees, kes minusse armub, me armastame, abiellume, saame lapsed ja reisime palju ning käime nädalalõppudel teatris ja heades restoranides söömas. See ideaal muidugi piiras suuresti minu meeste maitset ja valikut, sest selliseid vallalisi mehi on Eestis maksmimaalselt kümme ja kui siit välja arvata veel need, kes küll vastavad kriteeriumitele, kuid ei soovi lähiajal abielluda, ning jätta kõrvale ka kõik geimehed, siis tõenäoliselt tiksub potentsiaalsete unistuste meeste nimekiri nulli.

Jah, ma olin avatud uuele suhtele, aga 25 aastaselt ei olnud ma piisavalt meeleheitel, et end ükskõik kellega siduda, sest alati leidus sõbrannasid, kes olid just lahku läinud ja kellega sai koos vallalise rõõme maitsta. Ka 29 aastaselt mõtlesin, et küll ma jõuan. Kui aga 30 ette viskas ja ma endiselt üksik olin, samal ajal kui suur osa sõbrannadest tegelesid oma laste koolisaatmisega, langesin ma oma elu esimesse ja tõsisesse depressiooni. See kulmineerus minu otsusega töölt lahti võtta ja Eestist lahkuda. Teatavasti on New York maailma suurlinn, kus 30 aastaselt alles elu algab ning paari minnakse kui vanust 40. Just sinna ma kolisingi. Ja täpselt nii kõik oligi. Kui Eestis olin 30-aastane vanatüdruk, siis New Yorgis väljas käies oleksin justkui kümme aastat turjalt kukutanud – enamik mehi olid vallalised ja mulle sobivas vanuses stiilseid, ilusaid ja tarku mehi oli ühe ruutkilomeetri kohta rohkem kui kogu Eestimaa peale kokku. Esialgu tundus meeste valik uskumatult hea – kenad, edukad, huvitavad... aga peale paari kohtingut selgus, et ükski neist ei igatse laste ja abielu järele. Riskide- ja seiklusterohke elu, üheöösuhted ja raha olid nende tulevikuplaanides. Olin Ameerikas kaks aastat elanud, salamisi elu armastust otsinud ning muuhulgas tublilt karjääriredelil roninud. Aga kõik see polnud mulle absoluutselt oluline, sest soov kedagi armastada ja olla armastatud kasvas iga päevaga.  Elus juba on kord nii, et kui üks osa sellest ei rahulda sind, siis ei oska täit rõõmu ka kõikidest muudest suurtest õnnestumistest tunda. Olin õnnetu ja harjutasin end mõttega, et võib-olla ei leiagi ma kunagi kedagi.

Kaks aastat pärast kolimist Ameerikasse otsustasin jõuludeks koju Eestisse sõita. Kõigepealt veetsin nädalakese Tallinnas vanade sõprade seltsis ja seejärel põrutasin paariks päevaks vanematekoju, mis asus Kesk-Eestis. Ja seal see juhtuski.

Kohtasin oma vana klassivenda Tarmot. Tarmo oli juba kooliajal üks paras lõuapoolik, kes suutis oma naljadega iga õpetaja südame võita. “Tere, minu unistuste kaunitar,” hõikas ta üle toidupoe, kui mind sisenemas nägi. Selline oli meie esimene kohtumine viimase 12 aasta jooksul. Kuna see oli koht, kus ma lootsin kõige vähem oma unistuste meest kohata, siis nägin ma sel päeval eriti halb välja – meigita, pesemata peaga ja kodudressides (pealinna ja New Yorgi naised ehk mõistavad mind, miks on oluline kogu aeg hea välja näha). Ja ka see mees, kes mind laia naeratuse saatel kallistas, ei olnud haritud miljonäri välimusega. Ometi võttis see taaskohtumine mõlemal põlved nõrgaks.

Tarmo oli täielik vastand sellele mehele, keda ma viimased kümme aastat oma tulevase abikaasana ette kujutanud olin. Ta ei hoolinud moest ega oma välimusest, ta ei osanud isegi korralikult inglise keelt ja kolme kõrghariduse asemel oli tal taskus üks tehnikumidiplom. Aga see naeratus, avatus ja hoolivus, mida ma esimesest silmapilgust temalt sain, kaalus üles kõik New Yorgi edukad ärimehed ja Tallinna seltskonnaeliidi hurmurid. Nii Tallinnas kui ka New Yorgis oli nii palju võltsi siirust ja eneseupitamist, keerulisust inimsuhetes, silmakirjalikkust ja üle laipade minemist oma eesmärgi nimel. Korraga oli mu elus inimene, kellega oli suhelda nii lihtne. Lobisesime poes ja hiljem poe ees autos üle nelja tunni. Me rääkisime, mida keegi vahepeal teinud oli ja selgus, et sel ajal, kui mina ära olin, sai Tarmost tubli taluperemees. Järgmisel päeval näitas ta mulle oma valdusi ja tutvustas ideid ja toodangut. Idee oli hea, aga edukaks tegutsemiseks vajas see äri turundus- ja müügispetsialisti abi, mis täiesti juhuslikult on olnud minu viimase 12 aasta karjäär. 

Siis aga sai puhkus läbi ning ma sõitsin ära. Tunded olid väga segased – olin justkui armunud, aga mõistus ütles, et see pole ju see, mida ma otsin. Tunded ja mõistus võitlesid minus mitu kuud. Ühel päeval ütles mu süda, et ma pakin asjad ja sõidan koju Tarmo juurde, sest sinna ma kuulun. Teisel päeval jälle kutsus mõistus mind mõistusele – sa ei ole ju selle nimel koolis käinud ja karjääri teinud, et kuskil maaurkas elama hakata. Mis saab sinu unistustest käia nädalalõppudel teatris ja restoranis? Võitlesin täpselt kaks kuud. Siis tirises uksekell ja sisse astus tema. Ta tuli mulle järele. Ja otsus oli tehtud. Võtsin lõpparve ja kolisin maailma suurimate võimalustega linnast Eesti mahajäätud külakesse. Ja olin oma uue elu algust oodates õnnelikum kui kunagi varem.

Kõik kuidagi loksus paika ja seda uskumatu kiirusega. Kolisime kohe kokku, kahe nädala pärast käisin juba Tallinnas Tarmo talu äriasju ajamas. Nelja kuu pärast olid meie pulmad ning täna, kaks aastat hiljem, sain ma just teada, et ootame teist last. Ja kõikidele edukatele karjäärinaistele teadmiseks – ei, ma ei igatse taga neid 12-sentimeetriseid kontsakingi ja Armani kostüümi, uhkeid vastuvõtte ja pidusid, restoranilõunasööke ja ilusalonge. Õnneks võimaldab meie väike pereäri mul teostada end ka erialaselt ja kõik need õpitud ning teistele töötatud aastad teenivad nüüd raha meie oma pere taskusse.

Ma tahan öelda kõikidele naistele, kes on üksikud, sest ei leia seda õiget – mõnikord meil on nii selge nägemus sellest, milline meie elu olema peab ja me näeme palju vaeva, et seda saavutada. Aga äkki just seetõttu me seda ei saavutagi, et see plaan on meil peas, kuid süda ihkab hoopis muud. Ma võin rahuliku südamega väita, et 75% minu unistustest seoses karjääriga, mehega ja vaba aja veetmisega ei ole täitunud sellisel kujul, nagu ma viimased kümme aastat unistasin ja planeerisin, aga ma elan täna 100% oma unistuste elu.  

Buduaarile Merilylt

PS! Jaga meiega oma lugu, mis võiks ka teistele inspireeriv olla, saates see aadressile [email protected]. Iga avaldatud loo eest maksame honorari.