Piinlik vaikus

Kas olete mõnikord leidnud end justkui paralleelsest universumist, kus ajarattad käivad lubatust palju aeglasemalt ning Teie, koos oma uue vestluskaaslasega, oh õnnetust, olete täpselt selle keskmes kinni? Ojaa, tere tulemast piinikku vaikusesse!

Kogelemine, punastamine või higistavad peopesad annavad märku ebamugavaks muutunud olukorrast. Kui meid pannakse võõrasse ning senitundmata keskkonda, kus puuduvad tuttavad näod, kes võiks kohmetust leevendada ning olla vestluse ühendavaks lüliks, siis ongi jama majas. Uut hoogu võib anda ka katse parandada situatsiooni mõne tahtmatult totra lausega; üldjuhul võiksid need seotud olla kaaluprobleemi, haridustaseme või mõne konkreetse muusikastiili mahategemisega. Edu on eriliselt garanteeritud, kui pole teada mitte midagi vestluskaaslase taustast, huvidest või eelistustest. Ja pole absoluutselt vahet, kas tegu on sama-või vastassoost isikuga!

Kõik inimesed ei oska ega suudagi reageerida nii nagu neilt võib-olla antud olukorras oodatakse, pingetaluvus on samuti väga isiklik teema. Üks selline ebamugav kohtumine võib ehk mõne madala pingetaluvusega inimese ka niikaugele viia, et edaspidi välditakse teatud seltskondi, kohti, situatsioone jne. Näiteks lift on hea koht, kus kaheksa korrust piinlikkust tunda koos samas majas elava sulle ebameeldiva/ võõra inimesega. Samuti võib huvitav olukord tekkida, kui sulle antakse sülle näiteks väike laps või koerapoeg, eriti kui pole aimugi, mida nendega peale hakata. Selliseid olukordi võikski ju kirjeldama jääda...

Pole teada vist ühtegi õnnelikku, kes pääsenud taolisest olukorrast, kus uue tuttava seltsis vestlusteemad nagu kiuste otsa lõppevad. Ilmast ja ühisest tuttavast (selle olemasolul) ei anna lõpmatuseni rääkida, liiga isiklikuks ei sobi esimesel kohtumisel samuti minna. Enamasti kimbutab antud situatsioon pigem nooremapoolseid inimesi, selle vastu vaktsineeritud pole meist aga keegi. Niisiis, mida teha?

Lohutada võib end ehk sellega, et alati on nn. vestluses kaks osapoolt, nii et sina üksinda päris rumalaks ei saa jääda ja tegelikult pole üleüldse vaja põdeda selliste pisiasjade pärast, kunagi hiljem ongi naljaks meenutada. Kõige tobedam olekski end sotsiaalsest melust ära lõigata ja ilma jääda ühest toredast kasvamise etapist – enda üle naermise oskusest!

/Tekst: Birgit Serbin/