Diana Klas: mis maa see on, kus keeli valdavale haritud inimesele pakutakse palka 400 eurot

Diana Klas: mis maa see on, kus keeli valdavale haritud inimesele pakutakse palka 400 eurot

Mis maa see on? Ma sündisin siin, armastasin seda maad, unistasin koos paljudega, et Eesti saaks vabaks! Saigi! Aga kauaks seda oli?! Kas sellist Eestit me tahtsime?

Mis maa see on? Ma sündisin siin, armastasin seda maad, unistasin koos paljudega, et Eesti saaks vabaks! Saigi! Aga kauaks seda oli?! Kas sellist Eestit me tahtsime?

Olles ise oma elus olnud nii hästitasustatav artist kui ka madalapalgaline lihttöötaja, võin julgelt öelda, et minu arvamus sellest praegusest elust on küllalt pädev ja ma tean, mis on jõukus ja mis on vaesus. Enamikul meie poliitikutest on ammu ununenud, et keskmine Eesti elanik peab hakkama saama 300-eurose palgaga, millest kommunaalmaksud võtavad ära enamiku sissetulekust! Ma imetlen Eesti rahvast, kes oma visaduse, kannatlikkuse ja osavusega on üldse veel elus ja suudab seda ebaõiglust taluda. Midagi ei muutu ja ei hakkagi muutuma. Kuritegevus on muutumas seaduslikuks. Me teame ja loeme lehtedest, et meid petetakse, aga oleme võimetud midagi muutma. Palgaga on ka ju täitsa arusaadav. On tekkinud uus arusaam – miks ma pean maksma inimestele suuremat palka, kui teised asutused ka ei maksa, ega ma ju loll ei ole! Ja see arusaam ruulib. Paljud asutused on suures kasumis, aga töötajad saavad ikka sandikopikaid. Populaarseks on muutunud tööpakkumised, kus otsitakse mitmeid keeli valdavat kõrgharidusega ning töökogemusega inimest, aga palgaks pakutakse 400 eurot. Ja nii lahkuvad eestlased tasapisi mujale, kus isegi koristaja palk on vähemalt 1500 eurot. Eestlastest on saanud kõrgharitud peldikupuhastajad ja kanakitkujad välismaal. Super! Kas see oligi meie unistus? Kui Tõnis Mägi laulis “Koitu”, kus ühisel nõul me võidame kõik ja ulatame käed?! Ja nüüd kui tulevad uued valimised?! Ma ei usu, et midagi muutub. Tänagi kuulsin, et paar mu head sõpra lahkuvd siit maalt. Aga mina ei taha minna! Ma tahan elada siin inimväärset elu ja tahan, et minu sõpradel, lihtsatel inimestel, oleks natukenegi aega ja võimalust elu ka nautida, aga mitte vireleda. Hooldajad, kassapidajad, ettekandjad, autojuhid, lasteaiakasvatajad, lihttöölised jne – ilma nendeta ei saa. Kui neid inimesi poleks, siis poleks ka meie valitsusel mingit elu, sest kes siis nende soove täidaks ja neid alandlikult teenindaks. Kõik me oleme surelikud ja kui juhtub õnnetus ja sa satud haiglasse ning seal püksi lased, siis just see hooldaja tuleb ja pühib ära su tagumiku! Tema söödab sind ja halastab sulle siis kui selleks vajadus. Ma arvan, et Mart Laar peaks seda veel mäletama! Ja mitte ainult tema. Ma ei tea, miks ma seda kõike jälle kirjutan,  sest kasu sellest ei ole ja midagi ei muutu ka, aga südamevalu on lihtsalt nii suur! Kui ma näen meie inimesi tööd rügamas ja tean, et neil kõigil on ainult üks elu, siis tahaks nutta! Ma armastan teid inimesed, kes te vaatamata kõigele veel vastu peate. Olge tublid ja jumal õnnistagu teid kõiki.

 

See arutlus pärineb Diana Facebooki kontolt ja Buduaar on küsinud avaldamiseks luba.