Krossisõitja Henri Remma: olen tsikliga hüpanud üle autode ja Pärnu jõe

Motokrossis Eesti meistriks tulnud ning lugematul arvul poodiumitel seisnud noore krossisõitja Henri Remma jaoks on ekstreemsport alati huvitav olnud. Kui mõned aastad tagasi hüppas mees mootorrattaga ka üle autode ja Pärnu jõe, siis nüüdseks on krossisõitmine jäänud pigem hobiks, rääkis Henri Buduaarile.

Kui kaua oled ekstreemspordiga tegelenud?

Alustasin motokrossiga 1995. aastal, praegu olen 27, seega umbes 17 aastat olen selle alaga juba tegelenud. Elasin Sakus, seal oli väga hea motoklubi, suurepärased õpetajad, nii see läkski. Minu esimeseks õpetajaks oli Tiit Kuusik, kes oli ise sel alal juba vana tegija, tema käe all vaikselt õppisingi, siis tulid võistlused ja ka medalid. Olen väga tänulik oma isale, kes mulle motokrossiga tegelemist üldse võimaldas, sest olgem ausad, see pole just kõige odavam spordiala. Eestis on märkimisväärseimaks tulemuseks 2005. aastal meistritiitel MX2 klassis, teisi ja kolmandaid kohti on olnud palju. Vanemate juures Sakus on autogaraaž täis karikaid ja medaleid. Selle kõrvalt tegelesin muidugi ka lollustega, leidus piisavalt vaba aega, et mootorrattaga üle autode ja Pärnu jõe hüpata. Hetkel sõidan Freetime motoklubi all, Minimx klassis ja võtan seda kõike pigem hobina. Tsiklid on seal väiksemad, traumasid pole niivõrd palju ja ei pea ka kogu vaba aja trennile pühendama. Mini klassis olen neljakordne Eesti meister, seda ka tänu Marko Männile, kes on minu eest viimased viis aastat hoolitsenud. Välismaistest saavutustest olen pääsenud top 5 hulka Euroopa meistrivõistlustel ja ka maailmameistrivõistlustel sain punktid kirja MX3 klassis. Tegelikult on motokross nagu üks kohutav haigus, kui külge jääb, siis enam lahti ei saa.

Sul on kodus naine ja väike laps, kas võistlustel käies igatsust ei teki?

Jah, ega see lihtne pole, igatsus tuleb kiirelt peale. Õnneks siis, kui ma tipptasemel sõitsin, polnud mul kumbagi, seega ei saanud ka kellegi järele igatsust tunda. Viimased kolm aastat olen olnud suhteliselt rahulik, tegelen krossiga vaid hobi korras. Kui võimalik, võtan naise ja lapse ka krossile kaasa, nii on kõik õnnelikud.

Mida sa teeksid, kui sinu poeg avaldaks huvi motokrossi vastu?

Ega see lihtne vastus pole. Kõigepealt tuleks kindlasti emme käest küsida, mida tema arvab. Motokross toob endaga kaasa päris palju piina ja kannatusi, samas on seal ka meeletult palju õnnelikke hetki. Vastus oleks, et lähme proovime ära siis. Aga kindlasti selles MiniMX klassis, sest seal on võistlejaid absoluutselt igas vanuses, traumade oht on väiksem.

Vaata allpool ka pilte

Karin Karu