Vanema poolt vägistatud laps ei parane. Üleskutse: Sekkuge, kui kahtlustate väärkohtlemist!

Alles eile oli lastekaitsepäev. Kes käis lapsega loomaaias, kes
kohvikus, kes mängupargis… Mida saaksime aga oma ja meie ümber
elavate laste haks teha iga päev? Pole muud vaja, kui hoidkem silmad
lahti ning nähes või kahtlustades vägivalda, ärgem eirakem seda!
Alaealine laps ise ei oska ega julge midagi ette võtta.

Alles eile oli lastekaitsepäev. Kes käis lapsega loomaaias, kes kohvikus, kes mängupargis… Mida saaksime aga oma ja meie ümber elavate laste haks teha iga päev? Pole muud vaja, kui hoidkem silmad lahti ning nähes või kahtlustades vägivalda, ärgem eirakem seda! Alaealine laps ise ei oska ega julge midagi ette võtta.

Lemme Haldre, kes töötab Tartu Laste Tugikeskuses, mis tegeleb 1995. aastast alates laste väärkohtlemise juhtumitega, kirjutas veebilehele Delfi mõtlemapaneva ja väga hea loo laste väärkohtlemisest.

"Meile jõudnud juhtumid on sageli kestnud aastaid ja kui nad lõpuks välja tulevad, siis selgub, et kahtlusi — eriti külas, maainimestel — on olnud pikka aega, aga inimesed ei julge sekkuda. Arvatakse, et see on pere siseasi ja et ehk ollakse ikkagi eksituses." alustab Lemme oma artiklit. Sageli teavad emad peresisesest väärkohtlemisest. Nad ütlevad pärast, et neil oli ammu kahtlusi, aga nad ei julgenud ei lapse ega mehega sellest rääkida.

Kas see pole mõistusevastane? Emad peaksid ju alati oma lapsi kaitsma?

Väga tihti tekivad naistel tugevad kaitsemehhanismid. Selleks, et iseendas olevate vastuoluliste tunnetega toime tulla, on emal kergem omaks võtta, et laps valetab. 50 protsenti emadest, kellele öeldakse, et laps on väärkohtlemisest teavitanud spetsialisti, ei usu seda. See on väga suur hulk. Meil on olnud koguni üks juhtum, et ema peksis last selle eest, et ta on sellist asja rääkinud. Isegi kui ema usub juhtunut, ei asu ta alati lapse poolele, vaid pigem kaitseb oma meest ja süüdistab last, et see provotseeris meest seksuaalsetele tegudele. See on üks tüüp naisi.

Teine tüüp naisi on sellised, kes on paarisuhtes nii allaheitlikud, et ei julgegi oma arvamust avaldada. Nad võivad olla lausa kaasteadjad ja arvata, et nad lihtsalt ei saa midagi ette võtta. Nende elu on kantud võimukaotuse tundest, kusjuures tegu ei pruugi alati ollagi mehe füüsilise vägivallaga naise suhtes, vaid mees on naise suhtes emotsionaalsel võimupositsioonil.

Kolmas tüüp naisi on kaasteadjad, kes pigistavad silma kinni selle pärast, et pole ise kas psüühilisel või füüsilisel põhjusel seksuaaleluks võimelised või ei soovi seda. Et kooselu säilitada, ohverdavad nad oma lapse.


Intsest on tabu kõigis meile lähedastes kultuurides. Kuidas ikkagi on võimalik, et vanem vägistab oma last? Mis sellise inimese peas toimub?

Need inimesed ei ole kõik ühesugused. Üldiselt on pedofiile kaks tüüpi: ühtede puhul on tegu tihti juba puberteedieas tekkinud kõrvalekaldega. Ta ei olegi kunagi tundnud seksuaalset huvi täiskasvanu vastu. Neid nn fikseerunud pedofiile huvitab tavaliselt endaga samast soost laps. Selline pedofiil usub, et laps tahab seksuaalsuhet, aeg-ajalt ta samastub lapsega ja kujutab ette, et teeb lapsele head.

Teine on nn regresseerunud tüüp. Tema huvi on suunatud vastassoole ja tal on samal ajal kontakte ka vastassoost täiskasvanutega, ta võib olla abielus. Tema kasutab last ära aeg-ajalt. Sellise pedofiilile on seksuaalsuhe lapsega nn õpitud stressimaandamise võte: et kui juhe jookseb kokku, siis ta pöördub laste poole.

Mõni nendest pedofiilsete kalduvustega inimestest vaatab igapäevaelus internetis pornograafilisi lehekülgi ja suudab oma fantaasiaid vaos hoida. Turismireisil kaugele maale tundub aga kõik lubatud ja oma fantaasiad tehakse teoks. Soodustavaks faktoriks on alkohol, mis vähendab enesekontrolli ja suurendab seksuaalset agressiivsust.

Muide, pedofiile on ka naiste hulgas. Arvatakse, et neid on võrreldes meesoost pedofiilidega umbes üks protsent.

Kui palju on Eestis teada intsestijuhtumeid, kui palju neist on kohtusse jõudnud?
Karistusseadustiku järgi on karistatav igasugune seksuaalvahekord noorema kui neljateistkümneaastase isikuga. Eraldi on olemas paragrahv, mis käsitleb vastutust intsesti puhul.

Seksuaalne väärkohtlemine on laiem mõiste kui otsene suguline kontakt lapsega. Lapsed on meie keskuses rääkinud, et nende suguelundeid on katsutud, sõrmega stimuleeritud, aga seda on väga raske tõestada, sest lapse ja vanema suhtes ei ole tavaliselt pealtnägijaid. Kui on toimunud seksuaalakt, siis on tavaliselt meditsiinilised märgid. Sellised juhtumid jõuavad kohtusse, aga eraldi pole välja toodud, kui paljude puhul oli tegu intsestiga.

Tartu Laste Tugikeskusse jõuab aastas umbes 30 laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumit, nende hulgas paljud noorte omavalise seksuaalse väärkohtlemise juhtumid, pooltel juhtudel on toimepanijaks täiskasvanud inimene.


Eestis on sagedasim lapse väärkohtleja kasuisa
. Teisel kohal onu või isa, mõnikord ka vanem vend, ühesõnaga lähisugulane. Minu praktikas on väärkohtlejaks kahel korral olnud ka vanaisa, mõlemal korral üle 70-aastane.


Eestis kehtib lastekaitseseadus, mille kohaselt peab spetsialist, kellel on andmeid lapse väärkohtlemise kohta, sellest teatama. Aga kahetsusväärsel kombel puudub lastekaitseseaduse rakendusseadus.
St kui inimene, nt õpetaja, jätab väärkohtlemisest teatamata, siis ei juhtu temaga mitte midagi. Igal pool Põhjamaades kehtib ka lastekaitseseaduse rakendusseadus, Eesti ei ole selle vastuvõtmisega hakkama saanud. Kui seksuaalsuhtel lapsega on tunnistaja, kes sellest ei teata, siis see on juba esimese astme kuritegu ja läheb paragrahvi alla ka meil. Aga kui on ainult kahtlus, siis ei juhtu teatamata jätjaga midagi.

Mis saab seksuaalselt väärkoheldud lapsest? Kas tal on üldse võimalik hingeliselt paraneda, päriselt terveks saada, täisväärtuslikku elu elada?

Intsestijuhtumid traumeerivad oluliselt rohkem kui need, mis leiavad aset väljaspool peret. Kui last on kuritarvitanud peresisene isik, siis toimub see varjatult. Enamasti pakub lapse väärkohtleja lapsele ka positiivset lähedust: ostab talle midagi, hoolitseb tema eest. Nende laste psühholoogilised kahjustused on väga suured. Nende jaoks läheb headus ja kurjus täiesti segamini. Nad võivad oma tulevases elus ise oma laste suhtes olla passiivsed või väärkohtleja rollis, tihti neil ei õnnestu üldse paari- või peresuhteid luuagi.

Kui tegu on intsestiga ja näiteks ema ei usu juhtunut ja süüdistab last, siis kujunevad laste süütunded väga suureks. Juba oma vanema vastu tunnistamine põhjustab tohutut süütunnet. Nendel lastel on vaimse tervise häired suuremad ja tihti vajavad nad väga pikaajalist ravi. Tihti pole sellest traumast paraneda võimalik. Väärkohtlemise ohver on enamasti noorem kui 12-aastane. Ega kuue-seitsmene laps ei oska ju tulla keskusesse ja öelda, et ta on väärkohtlemise ohver.

Lastel on ka häbi. Neile on ka öeldud, et nagunii keegi ei usu tema juttu. Mõnikord süüdistatakse last, miks ta siis vastu ei hakanud ja ei öelnud, et ta ei taha seda. Väikestele lastele räägivad pedofiilid sageli, et kui see asi välja tuleb, siis pannakse laps vangi. Minul oli üks patsient, kellele ahistaja oli väitnud, et selline ongi laste ja täiskasvanute suhe, ainult et sellest ei räägita. Alles 10-aastaselt hakkas ta aru saama, mis oli temaga tegelikult toimunud.

Mida peaks tegema inimene, kellel on kahtlus, et näiteks tema naaber või mõne tuttava pere liige väärkohtleb lapsi?

Ta ei peaks mingil juhul silmi sulgema. Ta peaks teatama lastekaitsetöötajale isegi siis, kui ta ainult arvab, st ta pole täiesti kindel. Lastekaitsetöötaja saab minna lapse koju või kooli/lasteaeda ja kohtuda lapsega. Võib teatada ka politseisse.

Ja kolmas võimalus: Tartus ja Tallinnas on olemas laste tugikeskused, mis tegelevad just väärkoheldud lastega, alati võib helistada meie töötajale. Soovi korral tagatakse lapse seksuaalsest väärkohtlemisest teatajale anonüümsus.

 

/Toimetas: Helena-Reet Ennet/