Reklaam sulgub sekundi pärast

Alice’i lugu: Kahetsen siiani, et trennist ära tulin!

Hakkasin iluuisutamistrennis käima juba 4aastaselt ja mul läks seal hästi – palju võistluseid ja head tulemused. Siis tuli peale aga teismeiga ja otsustasin trennist ära tulla. Kahetsen seda siiani ...

Hakkasin iluuisutamistrennis käima juba 4aastaselt ja mul läks seal hästi – palju võistluseid ja head tulemused. Siis tuli peale aga teismeiga ja otsustasin trennist ära tulla. Kahetsen seda siiani ...

Mäletan siiani seda päeva, kui vanemad mind iluuisutamistrenni panid, olin tol ajal kõigest nelja-aastane. Esimene jäälolek oli minu jaoks kohutav – ma nutsin ja ei tahtnud seal trennis olla. Hoidsin kogu trenni kõvasti isa käest kinni. Kuid tänu vanematele ei jäänud see mu viimaseks trenniks, vastupidi, iluuisutamisest sai kogu mu elu. 

Iluuisutamisele kulus suurem osa minu ajast. Trennid toimusid meil 5–6 korda nädalas. Tegime alati kaks trenni järjest: 50 minutit jää peal uisutamist ning 50 minutit üldfüüsilist või koreograafiat. Suvel oli juunikuu vaba ning juulist hakkasid pihta laagrid.

Ka võistlustel käisin küllaltki palju. Aastaringselt oli umbkaudselt 5–6 võistlust, mis toimusid iga aasta, ning lisaks sinna juurde võistlused välisriikides. Üldjuhul läks mul võistlustel hästi. Päris mitu aastat saavutasin alati esikümnes olevaid kohti, kuid oli ka perioode, kus enam ei viitsinud ega jaksanud, ning see mõjutas ka minu tulemusi.

Lisaks ajale kulus uisutamise peale ka palju raha. Trenni kuutasu oli üle 1000 krooni (üle 65 euro – toim), uisud maksid umbes 10 000 krooni (650 eurot – toim). Lisaks veel võistlustasud, mis olid umbes 300 krooni (20 eurot – toim), ning sinna juurde ka võistluskleidid, mis maksid keskmiselt 1000 krooni (65 eurot – toim).

Ühel hetkel, kui olin juba üle kümne aasta uisutamisega tegelenud ja jõudnud puberteediikka, hakkasin ma sellest väsima. Olin 14aastane noor neiu, ja samamoodi nagu minu teised eakaaslased, tahtsin ka mina pärast kooli trenni asemel hoopis kinno või kohvikusse minna. Seega võtsin enda jaoks vastu otsuse trennist ära tulla. Kui oma vanematele lahkumissoovist rääkisin, olid nad algul väga vastu. See oli ka arusaadav, kuna nad olid kulutanud minu treeningute ja võistluste peale nii palju aega ja raha ning nad nägid ja uskusid, et mul on annet ja et jõuan kaugele. Ning eks nad ka kartsid, et võin seda tulevikus kahetsema hakata. Ja nii läkski ...

Nüüdseks ei ole ma uisutrennis käinud juba kolm aastat. Kahetsus tekkis umbes pool aastat pärast lõpetamist. Ma arvasin, et mul on lõbusam kogu selle vaba ajaga, mida enne täitis trenn, kuid see polnud nii. Ma igatsesin seda tunnet, mis tekkis siis, kui sain jääl olla, kuid kõige rohkem igatsen praegu võistlusi. Seda närvi enne jääle astumist ja teistele selle, milleks olen suuteline jää peal, näitamist. Kahetsus suurenes iga aastaga aina rohkem ning praegu ma teeksin ükskõik mida, et ma saaksin edasi uisutada. Viskasin mõtlematult nurka kõik selle, mille nimel olin 10 aastat treeninud.

Te küsite, et miks ma siis tagasi trenni ei lähe ega jätka sealt, kus pooleli jäi. Praeguseks on juba kolm aastat möödas sellest, kui ma viimati jää peal trenni tegin. Seetõttu on kogu mu vorm kadunud ja kõige selle taastamiseks läheks liiga palju aega. Teiseks takistuseks on ka minu vanus – selleks, et tippu jõuda, tuleb juba varakult järjepidevalt trenni teha. 

Teistele noortele ütleksin ma nii palju, et enne, kui tahate midagi, millesse olete teie ning teie vanemad palju andnud ja investeerinud, lõpetada, mõelge mitu korda läbi. Sest lõpuks võite avastada end nii nagu mina praegu: täis igatsust ja tahet oma lemmikalaga tegeleda, kuid ei saa, sest on liiga hilja. Nüüd pean ma vaid leppima nende imeliste mälestustega, mis on kogunenud selle 10 aasta jooksul. 

 

Artikkel on ilmunud ajakirjas Buduaar TEEN talv 2014/15

 

Kui ka sinul on oma õpetlik lugu, mida soovid teistega jagada, siis kirjuta meile aadressile [email protected]. Parimad lood avaldame järgmises ajakirjas.

[gallery ids="2006974,2006983"]