Anna muljed sünnitusest ja esimestest päevadest beebiga

Beebibuduaaris oli mõne aja eest juttu Tartu naisest Annast, kes ootas beebi sündi. Nüüd on Annal beebi käes ja uurisime noorelt emalt, kuidas tal läheb.

Millal sa sünnitasid?
Emma sündis 10 päeva peale tähtaega - tähtaeg oli 5. märts ja tema sündis 15. märts. Sünniaeg oli 18.55, kaalus 4096 grammi ja oli 51 cm pikk. Sünnitus toimus Elite Erakliinikus. Otsustasime seal sünnitada, kuna soovisime abikaasaga olla kogu aeg koos, nii enne kui peale sünnitust. Teadsime, et Elites on see võimali, kuna enne sünnitus ollakse omas toas. Alles siis, kui tahtsime minna vanni, läksime alla sünnitustuppa. Sünnituse ootamine oli väga suur piin. Meile anti esialgu isegi üks tähtaeg veebruari lõpus, nii et 3 nädalat järjest ma lihtsalt ootasin ja olin iga päev valmis sünnitama minema!! Nädal enne sünnitust kirjutas arst meile saatekirja indukstsiooniks, mis oleks toimunud 16. märtsil. Tänu Jumalale sündis ta siiski päev enne seda tähtaega.

Kuidas sinu sünnitusprotsess algas ja kulges?
Oli kolmapäeva hommik ja tegutsesin kodus nagu nagu tavaliselt. Kuigi tahtsin ikka olla väga aktiivne, et sünnitustegevuse algust kiirendada, olin sellel päeval suht väsinud ja ei viitsinud muud teha kui et läksin voodisse. (Olin üks päev enne seda teinud umbes kümmet asja, et kiirendada sünnituse algust: pikk jalutuskäik, sõime vürtsiseid tacosid, käsin saunas, väike seks, pesin põrandaid käsitsi, käsin mitu korda järjest treppidest üles-alla). Kui olin olnud voodis natuke aega, siis hakkasin tundma seljas õrna valu. Arvasin, et nagunii pole mitte midagi, aga siis umbes 15-minuti pärast tundsin seljas uut õrna valu. Olin juba nii põnevil, et oh kas järksu hakkab pihta!!! Haarasin kohe pastaka ja paberi, mis olid muidugi juba ammu voodi kõrval ootamas, et saaksin tuhude regulaarsust hakata jälgima. Helistasin oma abikaasele ja ütlesin, et mul ei ole hea olla ning et valud on vaikselt alanud. Nii ma siis päev läbi kirjutasin kellaaegu ja valude kestust üles. Alguses oli üks valuhoog umbes iga 12 minuti tagant ning kestis umbes 30 sekundit. Kui õhtul jõudis kätte, siis ma mõtlesin juba haiglasse mineku peale. Kuigi valud nii väga tugevad veel ei olnud ning ka regulaarsust polnud, teadsin sellele vaatamata, et aeg on kätte jõudmas. Läksime mehega magama, kuid püüdsin jätkuvalt ka magades tuhusid jälgida. Kella kaheks öösel muutusid tuhud palju valusamaks ning esinesid umbes 7-8 minutiliste vahedega. Mees magas edasi, mina aga keskendusin liiga palju valudele. Nüüd tagasivaadates ei olnud nad võrreldes hilisemate valudega üldsegi mitte nii tugevad, kuid sellel hetkel ei osanud ma neid millegagi võrrelda. Käisin vetsus ja siis ütlesin mehele, et helistan arstile ning läheme igaks juhuks haiglasse.

Jõudsime haiglasse kell 3.00 ning ämmaemand tuli meile uksele vastu. Peale minu läbivaatamist ütles ta meile kurbuseks, et emakakael ei ole isegi 2 cm avanenud. Püüdsime siis mehega magama jääda.  Kell 07.00 tuli arst mind uuesti vaatama. Ikkagi olin ainult 2cm avanenud. Valud olid palju tugevamad kuid ega ma ikka veel ei teadnud, mis mind ees ootab! Kell 12.00 tulid veed. See oli eriline tunne, nagu oleks üks popkorni seeme lõhkenud mu emaka sees. Alates sellest hetkest hakkasid need õiged valud. Selleks ajaks oli emakas u 4 cm avanenud. Olinveel tund aega omas toas ning siis otsustasin vanni minna. Nii me siis kolisime alla sünnitustuppa, teades et juba järgmine kord tuppa tulles on meil väike tüdruk käes. Vees olemine oli palju raskem kui ma arvasin. Esiteks pead ennast üleval hoidma, muidu hõljud pinnale. Vees oli mõnus, kuid pikkamisi väsitas see mu täitsa ära ning ma läksin vahepeal voodisse. Arst tuli mind uuesti vaatama ja ütles, et olen hästi tubli ning olen juba 7cm avanenud. Selleks ajaks oli mul juba selline tunne, et ei jaksa enam. Tahtsin lihtsalt magama jääda, ilma et iga paari minuti pärast tuleks uued valuhood. Mees oli ülitubli ja väga hooliv. Ta luges aina minuteid ning hoiatas ette, et nüüd on varsti uus valuhoog tulemas. Samuti hingas ta koos minuga ning aitas mul hoida oma häälitsusi madalal toonil. Kella 15.00 ajal hakkasin tundma, et juba tahaks pressida, kuid arst ei lubanud seda veel teha. Emakakaela viimane serv oli veel säilinud ning ei tahtnud kuidagi avaneda. Natuke enne kella 17.00 hakkasid valud juba üle mõistuse minema ja arst soovitas hingata naerugaasi, kuigi ma ise üldse ei tahtnud. Sellegi poolest ma võtsin seda paar korda. Muutusin peale gaasi hingamist suhteliselt nõrgaks, kuigi just nüüd jõudis kätte aega hakata pressima. Arst ütles, et kui tuleb pressimise tunne, siis ei ole vaja enam tagasi hoida. Hakkasime proovima erinevad asendeid leidmaks kõige paremat pressimiste jaoks. Riputasin end mehe kaela, istusin toolil, olin voodis käpuli, külili ja selili, kuid tundus, et miski ei aita. Nüüd hakkasid tuhude vaheajad pikenema. Arst andis mulle keele alla tableti, mis stimuleeriks emakat. Peale erinevate asendite proovimist ja 4 tableti järjest söömist, hakkas lõpuks ometi beebi pea paistma. Arst lasi mul tita pead katsuda ning ütles, et just siia kohta on mul vaja nüüd kõik oma jõudu suunata. Üsna pea oli pea poolenisti väljas ning mulle öeldi, et järgmise valuga pressid pea välja. Kui ma järgmine kord surusin, siis tuli ühe korraga nii pea kui ka kogu terve keha! Ja oligi meil beebike käes! Kell oli selleks ajaks 18:55.

Minu abikaasa Peep oli väga abivalmis ja igati pidi mulle toeks. Pidin vaid ühe korra temaga pahandama. Seda siis, kui ta hakkas telefoniga kellelegi tööasjus sms’i saatma.

Mis tunne sul oli, kui beebi kõhule pandi.
Tunne mis mind valdas, kui Emma mulle rinnale pandi, oli täiesti imeline. Raske oli aga mõista, et nüüd on kõik läbi ja et ta polegi enam mu kõhu sees vaid nüüd täiesti terve ja väikese inimesena mu kõhu peal lamamas.

Kuidas möödus esimene päev beebiga?
Esimene päev Emmaga oli lühike, kuna ta sündis õhtul. Kohe tulid haiglasse meid vaatama minu perekond (ema, isa ja 4 õde-venda) ja abikaasa ema, isa ja õde. Olime vast 15 minutit koos peredega ja siis me läksime kolmekesi oma tuppa. Öö oli lühike ja Emma ärkas päris tihti üles. Sellest polnud aga midagi, kuna me saime päeval magada ja puhata.

Kuidas beebi nime sai ja kelle moodi ta on?
Lapse nimeks sai Emma Grace Saar. See oli meil suhteliselt ammu juba paika pandud.  Emma oli Peebu vana-vanaema nimi ning nimi Grace`i nimi on olnud minu peres rohkem kui 120 aastat.
Paljud arvavad, et Emma on isa nägu, eriti sii kui ta silmad lahti teeb. Aga kui inimesed näevad pilte minust väikese vastsündinuna,  siis ei oska nad vahet teha kumb on pildil – kas Emma või mina.

Kas sünnitus oli selline nagu ette arvasid?
Ma ei tahaks kuidagi kedagi oma lugudega ära hirmutada, kuid sünnitus oli kindlasti raskem kui ma arvasin. Minu emal on olnud hästi lihtsad sünnitused ja nõnda arvasin ka mina, et mul läheb sama kergelt. Küllap on kõik sünnitajad erinevad ning ka nende tunnetatav valutase väga erinev.

Mis tunne on olla ema?
Ma arvan, et läheb veel natuke aega, enne kui ma täielikult aru saan, et olen nüüd emaks saanud. Kindlasti tunnen aga ennast rohkem emana kui esimesel päeval. Iga päevaga õpin ma midagi juurde emaksolemisest ning ka Emma muutub iga päev minule ja abikaasale aina armsamaks ja kallimaks.
Minu elu on kindlasti muutunud, kuid samas ma tean, et  kõige suuremad muutused on veel alles ees. Ma pole veel pidanud ise väga pikalt beebiga üksi hakkama saama, kuna mees on minu juures olnud pea kõik need päevad. Usun, et kõik naised saavad väga hästi hakkama nende muudatustega, mis kaasnevad lapse kasvatamisega. Ise ma olen igatahes hästi põnevil tuleviku pärast!