Elina: ära unusta iseennast!

Pole mingi saladus, et beebit oodates muutub ka naise keha. Esimest last oodates ma peaaegu ei pannud tähelegi, kuidas 9 kuud möödusid. Nüüd aga annab minu organism igast muutusest ilusti teada ja jälgin neid muutusi iga päev ja see on minu jaoks ka täiesti uus kogemus. Nooremana lihtsalt ei pööranud tähelepanu sellele, mida söön ja mis toimub ja enne kui arugi sain, olin saanud emaks.
Tagasi vaadates tundub nii naljakas, kuidas sain iga päev näiteks ainult omletti süüa või juua ainult ühte kindlat sorti mahla, ilma et minu menüü oleks vahetunud.

Veel vähem aga mõtlesin sellele, kuidas ma oma nahka peaks hooldama, et ei tekiks rasedusarme. Näonahaga pole mul väga suuri probleeme olnud, pigem rasedusega, see muutub trimestrite vältel kas siis paremaks või halvemaks. Nüüd võin väita kindlalt, et see, mida sööd ja kuidas enda eest hoolitsed, on väga oluline  ja minu nägemus on muutunud 100%. Tänasel päeval aga hoolitsen oma naha eest iseenesest mõistetavalt igapäevaselt.

Esimese rasedusega ei pääsenud kahjuks minagi venitusarmidest ja kuigi neid pole palju, on see siiski  tagantjärgi kurb, sest sellel ajal ei osanud isegi ämmaemand  minule öelda, kuidas  peaksin nahka igapäevaselt toitma. Veelgi enam, mul ei olnud aimugi, kuidas keha koos rasedusega muutuma hakkab ja kuidas see mõjutab naha seisundit. Sellel ajal olid raamatud suhteliselt vanad ja nõuka-aegseid tarkusi täis, rääkimata Internetist, mis oli vähestele kättesaadav, kust oleks olnud võimalik vajalikku infot kokku koguda. Nüüd on aga weeb täis foorumeid, kus naised saavad oma kogemusi teistega jagada, isegi kõige keerulisemad küsimused peaks saama vastuse. Seega ühiskond on oma teadlikkuses palju muutunud ja targemaks saanud.
Eelnevat arvestades pole minu suunitlus inimestele õpetada midagi, mida nad siiani ei tea, vaid pigem jagada lugejatega enda kogemusi ja uue beebiootusega toimuvaid muutusi.

Kaalutõusu suhtun ma positiivselt. Kuna rasedus ei ole naise jaoks midagi ebamaist, siis naine peaks sööma võimalikult mitmekesiselt ning lubama ka vahest endale sellised asju, mida võib-olla tavapäraselt ei söödagi. Seega, naised, ärge muretsege oma kaalutõusu pärast, sest raseduse puhul on see loomulik ja ei saa sellest üle ega ümber. Loode  vajab siiski enese elus hoidmiseks ja kasvamiseks palju toitaineid ja mujalt ta neid võtta ei saa kui naise enda varudest.

Nüüdseks olen saavutanud endas rahulolu ja mured kaalu pärast on küll kõige minimaalsemad. Tean, mida minu keha vajab ja lähtun toiduvalikus täpselt sellest. Oma toidulauda olen muutnud õige pisut. Kuna olen suur magusasõber, siis on menüüsse lisandunud natuke rohkem magusat kui tavaliselt. Siiski püüan ennast piirata ja mitte väga palju suhkrut tarbida. Huvitaval kombel mõjub lapsele magusa söömine kui adrenaliinisüst  ja sellest annab märku ka aktiivsem liigutamine.

Et beebi vajab kasvamiseks vitamiine ja mineraale, siis olen oma menüüsse lisanud palju puuvilju ja juurvilju (just valmistades pajatoite). Liialdada ei tohiks aga kindlasti mitte, seega soovitan süüa tihti ja väikestes kogustes, mis hoiab organismi töös ja sellega ka hoiab ära vitamiinipuudusest tingitud vaevusi.
Õnneks on mind  õnnistatud peene luustruktuuriga ja ei ole olnud kunagi muret kaalu pärast. Esimese rasedusega võtsin juurde 8 kg, mis langes kui tohutu torpeedo pärast tütre sündi. Seega ootan huviga, kuidas minu kaalutõus ja taastumine sel korral välja näeb. Praeguseks olen juurde võtnud 9 kg ja käimas on 8. raseduskuu.

Soovitan naistele ka palju liikuda, siis ei teki ka rasedusega kaasnevaid vaevusi nagu tursed jalgades ja peavalud, seljavalud, kuigi viimasel trimestril tuleb neid vaevusi siiski juurde olenemata sellest, palju liigud. Sest keha hakkab end ette valmistama eelnevaks sünnituseks ja seoses sellega ka lihased ja luustik annavad järele. Kuna ise olen olnud seoses oma tööga pidevas liikumises, siis püüan ka nüüd jälgida põhimõtet, et vähem on parem kui mitte midagi:)
Samuti püüan minagi piisavalt puhata ja kui uni ikka päeval peale tuleb, siis ei tahaks seda endale keelata. Vaba aega kulutan  pigem oma teadmiste arendamisele, ehk siis loen või joonistan.
Kuna ise olen aastaid olnud varajase ärkamisega ja kerge unega kimpus, siis pole see probleem mitte vähenenud, vaid isegi suurenenud. Nüüd viimaseid kuid beebit oodates on unetus mind tõeliselt piinama hakanud. Tekkinud on väikesed seljavalud ja emaka kokkutõmbed on ka tihedamaks läinud. Seega on õhtuti peale liikuvat päeva keha kange ja väsinud ning uinumine on raskendatud. Võtan seda kui mööduvat nähtust ja püüan siiski rasedust nautida. Seega olengi öösel  nagu öökull ja päeval pigem laiskloom kui energiast pakatav duracelli-jänes.

Meie uus tegelane ei tee mu elu lihtsamaks, andes endast tundide kaupa päevas märku. Need põksimised on muidugi puhas rõõm, tulemas on kindlasti tugev spordipoiss:)  Kui mu kaasa oma kätt igal õhtul minu kõhu peal hoiab, siis muutub huvitaval kombel see trall kõhus kohe vaiksemaks, meeste värk vist …!
Paljud lapseootel naised käivad beebikoolis või perekoolis.  Minul pole plaanis perekooli sel korral külastada. Arvan, et tänapäeval on kõik vajalik info olemas raamatutes ja veebis. Kuigi paljud on kinni müütides, mis tegelikult paika ei pea.
Liiga palju ebamäärast infot muudab beebiootel naise pigem kartlikuks eelseisva sünnituse ees. Oma kogemusest võin ka väita, et hingamisharjutused, mida perekoolis õpitakse, ununevad sünnitusel nii kiirelt kui need ka omandati.
Iga naine järgib sel momendil ikka oma keha ja tunnetab, mis või kuidas, sest raske on tegelikult kellelegi teisele kirjeldada, mis võiks valuhetkel teha või kuidas olla, kui seda ise kogenud pole. Või kui on, siis naised tahaks teha sünnituse siiski meeldivaks kogemuseks, nii palju kui võimalik, mitte järjekordseks eksamiks, mis tuleb elus anda, et edasi eksisteerida. Ka pole meil plaanis päris peresünnitust, sest arvan, et see on ka naise elus väga isiklik kogemus. Kuigi minu kaasa on minu jaoks alati olemas. Vaevalt meie mehed tahaksid oma kaunist naist kuskil kohutavates valudes ja mitte just kõige puhtamal moel näha. Muidugi on lapse sünd eriline ja armas osa meie elust ja kui laps juba mehe kätel, siis ehk ununeb ka ebameeldiv vaatepilt. Eks see on igas peres isiklik ja arvan, et käituma peaks täpselt nii nagu just tahetakse. Olen seekord ise tasapisi mõelnud just keisrilõike võimalusele, kuna praegu on olemas juba Eestis ka see võimalus, et võtta enda mõttesse plaaniline keisrilõige, mida kahjuks aastaid tagasi valida ei saanud. Eks see on tingitud minu varasemast sünnituskogemusest, kuigi ämmaemand on mind palju julgustanud ja tean, et ajad on muutunud. Samuti on muutunud tehnika ja inimesed on palju rohkem kogenumad. Minu esimese lapse sünniga kaasnes õnneks kiire tegutsemine. Lapsel oli sünnitegevuse käigus tekkinud Pneumadorox ehk õhkrind, mis vajas kiiret sekkumist, muidu poleks ta praegu meie seas. Eks varajasemad kogemused panevad ikka mõtlema sellele, kuidas sel korral kõike nii teha, et kõik õnnestuks parimal viisil.
Beebikooli võimalust siiski kaalun, aga seda tulevikus. Hindan head massaaži väga ja pakuksin seda ka tulevikus beebile.

Jalutades mööda Tallinna vanalinna olen ma hakanud jälgima rasedaid naisi, keda ma varem kuidagi ei märganud. Nüüd on neid järsku nii palju ja nad tunduvad kuidagi kaunid. Mõte viib tasapisi ikka sinna, kuidas nemad oma rasedust kannavad ja mida söövad, mis trenni teevad. Huvitav, kas pole?

Olen just selle rasedusega rohkem kogenud seda, kuidas aeg muuutub ja iga kümnendik meie elus on ikka väga erinev. Tunnen end oma kehas hästi ja olen palju oma eluväärtustes muutnud. Nüüdseks olen ajas, kus kõik tundub olevat paigas ja õige. Olen õppinud oma rasedust rohkem nautima kui 11 aastat tagasi seda tegin ja uue kõhubeebiga täielikult  kohanenud. Tunnen ennast õnneliku ja rahulolevamana kui eales varem.
Olen valmis uue mehikese tulekuks...

Elina