HEIDI RUUL: kui palju vigu on elus lubatud teha?

Ma olen oma elu jooksul mõned korrad ikka üsna meeleheitel olnud. Maailmas pettunud, inimestes pettunud. Ma ei salga ka seda, et inimesed on ka minus korduvalt pettuma pidanud - see teeb endiselt haiget, sest käsi südamel, ma olen teinud asju, millest ma täna enam isegi aru ei saa. Ma olen valetanud ja just seepärast ongi hetkel minu elus kõige olulisemaks asjaks ausus - isegi kui see on brutaalne ja teeb haiget, eelistan ma kas siis valgele või mõnele valgest tumedamale valele iga kell tõde. Eelistan mugavale elule ja vaid viivu kestvatele ülepaisutatud rõõmudele kontrolli enda elu üle ning kolme minutit õige inimese kaisus. Ometigi ei lase mineviku varjud mul seda kõike pahatihti nautida. See siin pole mingi enesekaitsekõne, vaid lugu sellest, kuidas igaüks meist on oma elus mõne vale otsuse langetanud, seda hiljem kohutavalt kahetsedes. Kuid kas on ikka õige kedagi aastate taguse rumala ja läbi mõtlemata tehtud valiku tõttu ka täna hukka mõista? 

Öeldakse, et eksimine on inimlik. Mingis mõttes olen ma sellega isegi nõus. Vigade tegemisega elus on täpselt sama lugu nagu kunagi koolitunnis. Mõni õpilane saab valemid veerand tunniga pähe õpitud, teisel kulub selleks võibolla lausa kolm nädalat. Ideaalis tahaksime ju kõik olla need head õpilased, kes kohe peale esimest korda oma veast õppust võtavad ning sellega siis oma elu jooksul enam kokku ei puutugi - olgem ausad, reaalsus on aga hoopis teine ja suurem enamus inimestest ei lõpeta paraku pildiga elu autahvlil. Kuidas teisiti saaks selgitada seda, et naised juba julmalt eksinud meestele aina uusi võimalusi annavad - seda isegi siis, kui eksimuseks on ehe vägivald. Või siis hoopis lugematu arv inimesi, kes kord kuus dieediga alustavad, suitsetamise maha jätavad ning pudelikorgi järjekordselt igaveseks kinni keeravad? Kuidas nendega on? Tundub justkui mõni inimene vajabki õppimiseks mitut, täpselt ühesugust õppetundi. Ja siis imestatakse, kui lõpptulemus taas kord eelmise korra omaga identne on. Eksimine on inimlik ainult siis, kui sellest eksimusest ka midagi õppida suudetakse. 

Õnneks ei jää elu ühegi egoistist indiviidi tõttu seisma - olgu see olukord siis parasjagu nii kohutav kui tahes! Seesama elu toob igaühe teele erinevast puust inimesi. Üks on kindel - ma olen suutnud viimase aasta jooksul enda elus olevate inimeste suhtes õigeid otsuseid langetada. Ma olen kogu hingest püüdnud neile mitte haiget teha, mitte lasta inimestel enda suhtes asjatuid lootusi hellitada ning mis kõige olulisem - ma olen suutnud enda jaoks just need kõige olulisemad inimesed välja valida. Arusaam, et suur sõpruskond on igati vinge näitaja, on vale! Piisab vaid kahest-kolmest tõeliselt lähedasest inimesest, kes viitsivad ja tahavad sind ka halvematel päevadel välja kannatada. Loomulikult pole tegu ühesuunalise tänavaga, vaid selline mõtteline leping kehtib mõlemale poolele. Võrdselt. 

Kõiki inimesi ei saa ühe malli järgi mõõta. Armastatud väljendi kohaselt parandab lombakat vaid haud - aga kui see lombakas on juukseotstest vähemalt ühe jala varbaotsteni tõeliselt tahtmist täis? Kui ta päriselt mõistab, et ühest jalast on ta juba ilma jäänud ning see tähendab ilmselgelt seda, et teist tuleb nüüd edaspidi elu hinnaga hoida? Inimesed kipuvad oma lähedasi ja ka võõraid natuke liiga lihtsakäeliselt sildistama. Öeldakse ju koguni, et teatud tegudest jääb meile terveks eluks “märk” külge. Okei, jah, ma olen nõus, et see võib kehtida juhul, kui konkreetne inimene on teadlikult 256 korda ühes ja samas situatsioonis eranditult alati samu otsuseid langetanud ning ta pole mõelnud sekundikski sellele, miks ta alatasa üldse sellisesse olukorda satub. Aga kõik ülejäänud “märgid” võib küll julgelt mõne kollektsionääri juurde viia. Kas naine, kes korra oma meest petab, on siis sajaprotsendiliselt elu lõpuni üleaisalööja? Kas inimene, kes kokkusaamisele kaks korda hilineb, on ikka krooniline hilineja? Kas inimene, kes noore ja lollina endale laenu kaela kiskus, on eluaegne võlgnik, suli ja kaabakas? Meeltesegaduses teismeline, kes poest kolm korda nätsu või naabri aiast kaks õuna varastas, on kleptomaan?

Mina suutsin lõviosast inimestest, keda lootsin enda kõrval ikka tunduvalt pikemalt näha, aastaid tagasi ilma jääda. Ma vedasin neid alt, kuid eelkõige vedasin ma alt iseennast. Minu lohutuseks täna on see, et ma töötan päevast päeva selle nimel, et vigade parandused tehtud saaksid. Ma pole täna küll enam kaugeltki see inimene, kes ma olin kas siis kaks, kolm või kaheksa aastat tagasi ja kohe päris kindlasti olen mina oma õppetunnid juba kätte saanud ja neist nüüdseks ka meeletult palju õppinud. Inimesed kasvavad, nad muutuvad, kuid seda ainult siis, kui selleks ka soovi on. Sellest hoolimata tahaksin, et inimesed suudaksid teineteise suhtes õiglaselt käituda - seega olen alustanud iseendast ja teen juba mõnda aega ainult enda südametunnistusega kooskõlas olevaid valikuid - see on ainus viis elada nii, et enam kunagi midagi kahetseda ei tuleks. 

Ma saan nädala pärast 27aastaseks ja olen oma elus usutavasti vähemalt 745 erinevat viga teinud. Kui palju vigu sina enda elu jooksul teinud oled? 

Heidi Ruul