JESPER PARVE:"Miks ma pean ärkama?"
Pilt: Laura Strandberg

Hommik. Kell heliseb varakult. Ei tule jälle mitte kuidagi silmad lahti. Ja vahel on tunne, et ei tahagi neid enam avada, sest kogu olemine on nii tuim. Nagu ei olekski elus. Lihtsalt enam ei jaksa ja ausalt öeldes enam ka ei viitsi.

Ma arvan, et paljud on ennast nii tundnud. Põhjuseks see, et inimene on ühte ja sama asja teinud juba pikki aastaid. Enam ei ole mingit tunnet, energiat ja rõõmu elus. Lihtsalt üks tuim tulemine ja minemine. Alguses oli küll huvitav hommikuti ärgata, sest iga päev oli erinev. Inimene arenes, kasvas, õppis ja tulevik tundus helge, kuid nüüd tundub, et tipp oli juba mõnda aega tagasi käes. Kõrgemale kuskile ei ole redelil enam ronida. Kui isegi tahaks, siis ei lasta. Kistakse kohe alla tagasi, sest teistest erinev ei ole ilus olla.

Mingi aeg oli tipus täitsa hea, aga siis hakkas tekkima igavus, rutiin, sest kui kõht on täis, kes ikka viitsib veel toidu peale mõelda. Ja nii ongi olnud üks ja seesama päev viimased aastad. Ei mingit uut energiat, uusi ideid, liikumist. Ei üles ega alla. On tehtud just nii palju kui vaja ja nii vähe, et minema ei saadetaks. Tasu on kõige selle eest okei, aga mitte nii hea ja suur, et see motiveeriks kasvama ja veel edasi liikuma.

Peeglisse vaadates ei tunta ära enam oma silmi. Otsitakse tuld, aga seda enam ei ole. On ainult tühjus. Esimeses vestluses tulevase kollektiiviga lubati küll, et tasu on vägev, seltskond elurõõmus, positiivne ja alati inspireeriv, kuid nüüdseks ollakse mõistmisel, et see oli vaid tühipaljas sõnakõlks. Välja mõeldud bullshit, et inimest enda juurde meelitada.

Kõrvalt vaadates ja teiste inimeste lugusid kuulates tundub, et enamik on palju õnnelikumad. Neil on rohkem raha, nad on õnnelikud oma toimetamistega, nad saavad endale lubada ja neile lubatakse pikemaid puhkusi ning nad käivad isegi kollektiiviga põnevatel seiklustel. Nad oma tegevustes energilised ja kõik kuidagi tundub laabuvat.

Aga inimesel on õigus teada anda, kui ta oma keskkonnaga rahul ei ole. Kuid enne kui minna kaebama, tuleb läbi mõelda, kas ikka kõik enda ülesanded on täidetud. Mida on inimene keskkonna parandamiseks teinud? Mida tema viib iga päev ühisesse ruumi. Kas häda, viletsust ja vingumist? Või rõõmu, positiivsust ja energiat? Kui inimene on kindel, et seda teist, siis võib minna vaibale õigust nõudma.

Muidugi kõik tahaks toimetada sellises kohas, mis on motiveeriv, mis võimaldab kasvamist, kus tasu määrad on piiramatud ja sa võid olla just see, kes sa tahad. Aga sellisesse seltskonda saamine eeldab muidugi suurt kogemustepagasit. See aga eeldab eelnevaid eksimusi, kuid nendest õppimist. Paremal juhul õppimist teiste eksimuste pealt. Ja julgust. Julgust usaldada ennast ning teisi oma ümber.

Oma ala tipud teavad igaüks oma ülesandeid ja kuidas neid täita – neid ei ole vaja selleks sundida. Neid inspireerib asjaga tegelemine juba iseenesest, mitte ainult tasu, mis nad sealt saavad. Neid motiveerivad elurõõm, positiivsus, energia, liikumine, naer, headus ja ehtsus.

Lisaks ei lase tipud oma ümbritsevatel mitte kunagi laskuda kohta, millest enne rääkisin. Igavusse. Mugavusse. Rutiini. Rahulollu. Nad annavad kolleegile jalaga persse, viskavad ta uksest välja – õppima, arenema, kasvama. Et ta tooks kõik selle väljastpoolt õpitud info nendega ühistesse ettevõtmistesse. See viib kogu kollektiivi edasi.

Kuid ei pea põdema. Kui tuntakse, et enam lihtsalt ei jaksa, siis võib alati ka ju lepingu lõpetada ning uude kohta minna. Aga mida ja keda sa esitled järgmises kohas? Kas oma kogemusi ja oskusi või pidevat rahulolematust ja näpuga näitamist eelmisele kohale. Kindlasti ei tasu uues kohas ennast hakata paremaks luiskama, see tuleb pikapeale nagunii välja. Ega enda eest ei pääse.

Samuti ära muretse, kui vana leping läbi saab või sind lahti lastakse. Kui sa oled piisavalt andekas ja hea, siis küll sind üles leitakse, küll sinu uksele tullakse koputama. Sa ei pea muretsema ja meeletult oma oskusi demonstreerima kõikjal, kus võimalik, sest tegelikult on Eestis headest inimestest suur puudus…

Jah, nii need paarisuhted juba on… Mis te siis mõtlesite, millest ma räägin? Tööl käimine on ju palju lihtsam.


Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar november-detsember 2018.