Katre beebiblogi: rongaemad ja kanaemad

Viimasel ajal olen märganud, et lapsevanemate seltskond jaguneb pea alati kahte leeri. Ühed on natuke rongaemad ja teised on natuke kanaemad. Täiesti äärmustest muidugi rääkima ei hakka, sest päris õiged rongaemad pole tegelikult ju mingid emad ja päris õiged kanaemad on üsna läbikärssand ajudega inimesed. Point on aga selles, et ole sa kumb tahes, nagunii tunned sa aeg-ajalt end halvasti selle tõttu, kes sa oled.

Muidugi teemasid, kus emade tüüpe võrrelda, on miljoneid, aga hetkel on minu jutuorbiidil see, kes ja kui palju oma lapsest eemal tahab olla. Mõni tunneb end halva rongaemana, kui tunnistab, et vajab oma lapsest vahel natuke puhata ja end tuulutada. See on arusaadav. Samamoodi kiidavad sellele takka ka teised inimesed öeldes: “Kes küll ometi viitsiks ja tahaks 24/7 lapsega olla? See on täiesti normaalne, et ema (või mees ja naine mõlemad) vajab oma aega ka. Muidu võib ju hulluks minna!” Sellise jutu peale tunneb siis see nii-öelda kanaema end natuke halvasti, sest noh ... mida tema valesti teeb, kui tõesti jaksab ja kohe hea meelega oma lapsega asju koos teha tahab, eksole.

Kui aga kanaema kirjutab, et tema pole oma lapsest teps mitte tüdinenud ja naudib emaks olemist mõnuga, kiidavad kõik takka stiilis: “Jah, need kes puhata ihkavad ja ilma lapseta toimetada tahavad, on liiga vara emaks saanud ja alles ise lapsed!” Siis tunneb ennast halvasti rongaema, sest tegelikult ta ju ei ole ka sugugi halvem ema seetõttu, et ta vahel omaette hingata tahab. Nii et jah, ole kes sa oled, nagunii leidub sul nii poolehoidjaid kui ka mahategijaid.

Märkimist vajab siinkohal, et jutt käib ikka beebidest. Nii umbes kuni aasta vanustest, sest mida vanem laps on, seda kergem ja parem on teda ju kellegi teise hoolde jätta ja seda loomulikumaks see muutub, et laps aeg-ajalt nädalaid vanavanemaid külastab või muud. 

Kui üldse hakata emasid üheks või teiseks linnuliigiks lahterdama, siis mina vist kuuluksin pigem sinna kanaemade sekka hetkel, sest ma tõesti teen kõike oma lapsega koos ja teen seda rõõmuga. Ma täitsa meeleldi tahan teda igale poole kaasa võtta ja mulle pole see absoluutselt mingi probleem. Täitsa naerma ajas isegi selline intsident, kui tuli jutuks spaasse minemine ja muidugi mõista mõtlesid teised, et jumala eest tahaks sellisesse kohta ilma lapseta minna, mehega kahekesi, siis minu pähe ei tulnud hetkekski sellist mõtet. Ikka tuli kohe selline pilt silme ette, et mina ja Keio ... ja ikka Annabel ka! 

Hulluks ei ole ma samuti veel jõudnud minna või seetõttu ära keeranud. Mul on vedanud, et Annabel ei röögi päev otsa ja ka öösel laseb mul pikalt magada. Elu ei ole sugugi lapse pärast hetkel seisma jäänud või aju soodaks muutunud.

Samas olen ma mõtlema hakanud, et tegelikult sõltub see kõik hoopiski võimalustest. Minul näiteks ei ole Tallinnas mitte ühtki sugulast, kellele ma saaks ju lapse hoida jätta. Sõbrannasid on ka vaid paar tükki, kellest enamik endiselt ei julge last kättegi võtta, nii et nende seltsi ju last mitmeks tunniks siis jätta ei saa. Ja mõni üksik, kellele lapse võib-olla tõesti meeleldi jätaks, käib tööl ja koolis ning leiab sellist aega, et last hoida, ikka ülimalt harva.

Seega olen ma pooleldi lihtsalt sunnitud oma lapsega kõike koos tegema ja kuna ma sellise eluga juba raseduse ajal teadsin, et Tallinna elama jäädes leppima pean, siis olen ma ilmselt sellega juba nii harjunud, et ma ei suudagi mõelda sellest, et tahaks end ilma lapseta tuulutada. Kui võimalust ei ole, siis pole ju mõtet neid mõtteid mõlgutadagi. Samas olen ma kindel, et kui mul oleks siin inimene, kelle hoida iga nädal last paar korda saaks anda, siis sooviksin ma seda palju meelsamini ja tihedamini teha ning ilmselt teeksin ka. Sest siis oleks võimalus. Ja saaksin sellist mõtlemist ja soovi endale lubada.

Kokkuvõtteks aga palun mitte teksti liiga tõsiselt, solvavalt või üldistavalt võtta. Isiklikult ei pea mina kedagi halvaks emaks ei sellepärast, et ta tahab vahel end tuulutada või sellepärast, et ta meeleldi hoopis lapsega kodune on. See on siiski igaühe oma asi, kuidas talitab või kuidas võimalusi on. Peaasi lihtsalt, et peast segi ei keera. :D

Loe ka meie igapäevastest tegemistest minu isiklikust blogist

Katre