LUGEJA KOGEMUS: KALLEID asju tuleb ise müüa mitte kirbupoodi anda!

Mulle meeldib taaskasutus. Meeldib olla nii ostja kui müüja rollis. Olen käinud ka Buduaari turul asju müümas ja see on olnud väga tore ja kasulik. Eelmisel Buduaari turul astus ligi mulle ühe kirbupoe juhataja, kes veenis mind, et selle asemel, et näha vaeva ja müüa oma asju ise, võiksin ma asjad tema täikale müüki tuua. Ta pakkus mulle väga häid tingimusi, kuuajane müügikoht tema poes vaid 24 euro eest. Ma polnud enne kuskile sellisesse kohta asju müüki viinud. Mõtlesin, et tasub proovida ja viisin asjad sinna müüki. 

Olin ka nende Facebooki lehte eelnevalt vaadanud ja tundus väga kena koht olema. Nii kena, et ma isegi hakkasin kahtlema, kas minu mõned odavamad asjad sinna üldse sobivad müüki. Ma ei taha üldse halvasti öelda sellise äri kohta, aga tundub, et kirbuturud võiksid spetsialiseeruda kas kallima kauba peale või odavama, sest kõike koos müües kannatavad kokkuvõttes kõik, nii ostjad kui müüjad. Ma tean ka teisi, kes ei ole olnud rahul oma kirbuturule müüki antud kauba käsitlemisega, seetõttu ei taha ma seda ühte kohta risti lüüa, vaid kirjutan selleks, et kõik, kes kaaluvad oma asju müüa, kaaluksid ka riske ja ohte, mis sellega kaasnevad, kui oma kauba kuskile müüki paned. Mina ei osanud nendele riskidele enne kahjuks mõelda.

Kõigepealt peaks kirbuturg ka ise oma profiili paika panema ja otsustama, et missuguseid asju ta müüki võtab - kas kvaliteetseid, uueväärseid ja värskelt pestud asju või higihaisulisi palju kasutatud kaltsusid. Minu esimene suur pettumus oligi see, et kõrvuti kallite ja ilusate asjadega olid üheeurosed kaltsud müügil, millel oli küljes koppelõhn. Minu meelest on see vale ka seetõttu, et rikkam inimene ei taha sellisest kohast ka head ja hinnalist asja osta. 

Minu müügiplats oli väga väike, riiuli ja stange pikkus oli maksimaalselt üks meeter, aga sellega ma olin arvestanud, sest alati on ju võimalik rohkem maksta ja võtta suurem pind. Ma mahutasin enamiku oma asjadest ilusti sinna ära, vaid mõned kallimad käekotid võtsin siiski ära, sest tundus kuidagi ebaturvaline Gucci kotti seal müüa. Paberite vormistamine ja hindade lisamine võttis kokku lausa poolteist tundi, aga tahtsin, et minu riiul oleks ilus. Panin riideid värvide järgi, riiulile tegin sildikesed ja nägin vaeva. Algus tundus paljutõotav, kirbukas postitas minu tooteid isegi oma Facebooki lehele. Kui ma aga nädal hiljem sinna läksin, siis vaatas vastu katastroof - riided olid segi naabermüüja riietega ning need kallimad asjad, mis olid kiledesse pandud, rippusid nüüd teiste asjade vahele surutuna ilma kileta. Üks minu asi oli leti peal. Kui küsisin müüjalt, et kas see on broneeritud või miks see ei ole minu riiulis, ütles ta, et otsis just kohta, kust see pärit on ja ei jõudnud veel tagasi viia. Müüja vabandas ja aitas mul korda luua, aga see pani mind mõtlema, et kuidas üldse suudab üks müüja nii suures kohas kõigel silma peal hoida. Ja ma ei räägi siin vargusest, vaid just sellest, et külastajad ikka asjad õigesse kohta tagasi panevad ja asju hoolikalt proovivad. Sain selles osas ka oma vitsad kätte.

Peale seda korda polnud mul aega poodi rohkem külastada. Läksin sinna alles siis, kui müügiperiood hakkas läbi saama. Kahjuks selgus, et ma polnud müünud mitte ühtegi asja. Müüja ütles, et asjad on ilusad ja hinnad on head, aga praegu on olnud paha aeg müüa ja pakkus veel kuuks ajas sama diili. Otsustasin alguses, et jätan osad asjad veel kuuks ajaks sinna, aga eelkõige odavamad ja vähem väärtuslikumad asjad, sest kokkuvõttes oli mul seal ostuhinnas kaupa päris mitme tuhande euro eest. Mõtlesin teha enne väikese inventuuri, sest kuigi müüja ütles, et ühtegi asja pole müüdud, siis tundus asju palju hõredamalt olema. Hakkasin nimekirja järgi asju kokku koguma ja selgus, et lausa kaks hinnalisemat asja olid "jalutama läinud". Müüja küll ütles, et neil on kaamerad ja midagi pole kunagi varastatud, et ma peaksin lihtsalt üles otsima oma asjad, sest ju need on vales riiulis. Vabandage väga, aga kuidas ma otsin sealt 400 m2 poest ja 10 000 riide seast oma kaks asja üles? Tundus mission impossible ja ma hakkasin üldse mõtlema, et kas need asjad ikkagi on poes või keegi hoopis kannab neid ja siis, kui omanik küsib, tuuakse ruttu tagasi. Üks asi igatahes ilmus järgmisel päeval välja. Kuna mulle see suhtumine ei meeldinud, siis otsustasin ikkagi kõik oma asjad ära võtta sealt.

Asju kokku pakkides avastasin, et lisaks kadunud asjadele olid mõned riided ka määrdunud, natuke meiki siin ja seal ning üks nahkne jakk oleks nagu vastu porist autot nühitud, sellised mustad laigud olid peal.

(Pilt: sellised nägid välja plekid kalli seemisnahkse jaki peal)

Tegin väikese arvestuse, et see müügilhoidmine läks mulle maksma umbes 120 eurot - müügikoha tasu + jaki ja kahe pluusi keemilisse viimine ja üks kadunud kleit. 

Eks omast kogemusest õpitakse ja selliste riskidega tuleb arvestada kirbukasse oma asju viies, aga minu järeldus on siiski see, et tasub oma asju ise müüa, mitte teiste kätte usaldada. Ise saad müüa koos oma story'ga- mitu korda on kantud või palju asi uuena maksis ja kindlasti on nii suurem lootus hea hinnaga maha müüa kui kuskil tuhandete asjade seas oma asju hoida. Pealegi siis saad ise silma peal hoida ka sellel, kuidas keegi asja selga proovib.
Minu järeldus on see, et nagu ka nimi ütleb, siis las kaltsud jäävad kaltsukasse ja kirbukatesse ja kallemaid asju tuleb ikkagi ise müüa.

Buduaar.ee
/Saabunud vihjeliinile/