MEELIS TOMSONI LUGU: ema ja isa peksid mind, kuni veri oli väljas

Näiteks tegi Leenu ükspäev kodus süüa ja hakkas toidule soola panema. Kuid tops kukkus maha ja sool lendas välja. Iseenesest tavaline asi, juhtub kõigiga. Kuid minule tõi see meelde ühe mälestuse. Olin ma ehk umbes 6-8aastane, ega täpselt ei mäletagi, ja olin hakkama saanud mingi pahandusega. Ja mida tehakse nende lastega, kes teevad pahandust? Antakse vitsa. Ja seda niimoodi, et kui esialgu on pikad ja sirged oksad, siis pärast karistamist on järel ainult väike nutsakas. Jah, just nii karistati mind. Mitte just iga kord, aga enamasti. Kui vitsad olid ribadeks pekstud ja ma kõik need jupid ja jäägid enda toast üles korjanud olin ning vere oma jalgadelt maha pesnud, tuli üllatus. Ema tõi mulle köögist jämesoola topsi ning seda soola pidin ma siis oma vitstest katki pekstud jalgadele hõõruma. Kui ma seda siiski piisavalt korralikult ei teinud, oli ema koheselt abiks seda ise tegema. Vot selline mälestus siis soolaga," meenutab Meelis täna, mil see kõik on õnneks minevik.

Kui vanemad Meelist ei peksnud, siis tehti talle haiget muul moel. "Aga ega siis asi alati nii hull ei olnud. Ma ei saanud pidevalt peksa. Ema oli mind alati valmis ka lahtise käega “kostitama” või tutistama, nii et peas olid augud ja tuba juuksetutsakaid täis. Ma ütleks, et ka see oli tavaline. Sellist asja võisin saada iga asja eest, mis emale ei meeldinud. Olenemata sellest, kui vana ma olin," tõdeb Meelis ja lisab, "see näide on nüüd siis suhteliselt hiljutine asi. Käisin 12. klassis ja siis oli veel viimane aeg, et breketid panna (noh, sai tasuta). See päev, kui ma need sain ja koju läksin, tervitas mind uksel ema, kes ütles, et näita siis, millised need on. Seda tehes aga sain ma hoopis kõrvakiilu, mida saatis lause: "Issand, sa vaata, milline sa välja näed, vastik vaadata, milline metall-lõust sa oled. Kao oma tuppa." Selle peale ütleks, et aga mis sa siis saatsid mind sinna arsti juurde."

"Koridoriga seoses tuleb meelde ka see, kui ma olin kas 6. või 7. klassis ja meie klass pidi korraldama põhikoolidele disko. Ehk siis noh, oodatud 6.-9. klass ja korraldab 7B või noh, midagi sellist. No ja nagu ikka, siis korraldusmeeskond läheb ju varem kohale, et veenduda, kas asjad sujuvad nii, nagu peab. Seda tegin ju ka mina. Õhtu lõpes ja läksin tagasi koju. Koridori uksel tervitas mind taas ema, kes haaras mind juustest ja tuppa kiskus ning siis kõrvakiile jagama asus. Tema mure oli see, et miks ma nii vara kohale läksin, kui üritus alles kell 18.00 hakkas. Ma vist läksin 17.00. “Mida sul oli vaja sinna nii vara ronida?” ja nüüd tuleb põhilause: "Mis sul oli vaja mingi eide vitukarvu hammastega üle lugeda või?" Nagu kuidas palun? Kust üldse tuleb selline mõte?"

Ma jätan siinkohal asja katki. Kuid siiski lisan ühe asja. Nimelt käisin ma Leenuga eelmise aasta lõpus Tartus ja rääkisin emaga nendest asjadest, mida ta minuga teinud on. Loomulikult väitis ta, et misasja, seda pole olnud ja unusta ära. Kuid kui Leenu juua juurde tellima läks, oli ta minus väga pettunud. “Miks sa pead kõigest selle eidega rääkima, mõni asi oleks ju meie teada võinud ka jääda.”

Seega ta ikkagi mäletab, aga noh jah, mis olnud, see olnud. Elame edasi. Ka mina elan edasi, lihtsalt natukene teistmoodi kui varem."

Loe täispikka postitust siin