Neli algkooliaastat koduõppel olnud Anni Rahula: kodus õppida oli lõbus!
Erakogu / Annika Metsla

"Koduõppel “koolitee alustamine” oli vanemate mõte ning olin sellega vägagi päri. Läksin tavapärases mõistes kooli kui astusin Tallinna Balletikooli viiendasse klassi. Mäletan, et vanemad minu soovile vastu ei seisnud ning järelikult siis oli täpselt õige aeg tavakooli minna. Seal oli samuti eriti hubane ja mõnus suhtumine – meie klassis oli tol ajal vaid 7 inimest ehk üleminek polnud üldse nii šokeeriv nagu arvatakse. Gümnaasiumis oli mu klassis juba 30 õpilast," räägib neli esimest klassi koduõppel olnud Anni Rahula Buduaarile.

"Mäletan, et nautisin koduõppel olnud aega väga. Õppida oli ääretult lõbus ning põnev," ütleb Anni, et koduõppest on tal vaid väga head mälestused. "Ma omal ajal ei mõistnud, miks peavad teised minema kooli kella 8-ks ning tulema sealt kell 5, kui tegelikult saab samad asjad selgeks mõne tunniga. Jääb rohkelt vaba aega ning ei pea end enne päikesetõusu üles sundima. Ma ei teadnud tol ajal ühtegi nii vahvat kooli, kus käidaks veekogusid jõe ääres õppimas ning kirjatükke tohiks teha õues. Samuti ei olnud kuulnud ma, et mõnes koolis saaks erinevaid luuletusi ja puid selgeks kuuse otsas turnides; et seeni saaks õppida metsas korjamise ajal ning kokandust pärast neid praadides."

Annit ja samuti tema kahte venda, kes samal ajal koduõppel olid, õpetas esimesed aastad kodus ema. "Tema eesmärgiks oli meis avastamishimu ja huvi tekitamine ning tal õnnestus see ideaalselt. Kirjutasin erinevaid kirjandeid ning mäletan, kuidas korrutasin endamisi  “Tim is a boy” “This is a dog” , imetlesin oma uhket õpikut ja tahtsin juba kannatamatult järgmistel lehekülgedel leiduvat endale selgeks teha," räägib Anni.

Viimasel aastal tuli neile appi naabruses elav matemaatika õpetaja, kes raskemaid võrrandeid selgeks teha aitas. "Ma küll ideaalselt ei mäleta, aga meenub, nagu oleksin käinud aineid vastamas üpris harva – a la iga veerandi lõpus. Võin ka eksida."


Anni Rahula
Foto: Erakogu


Anni on kahe käega koduõppe poolt. "Kui jätta välja tervisega seonduv koduõpe, siis näen sellel eriti suurt mõtet just maal elades," usub Anni ning lisab ka, et vanematel peab sellise otsuse langetamise puhul reaalselt võimalusi, tahtmist ning aega olema ka lastega tegelda. "On ammu selgeks tehtud, et koduõppel olijad omandavad riikliku õppekava kiiremini kui tavakooli lapsed ning samuti, et koduõppel olevatel lastel ei ole hiljem sotsialiseerumine raske (nagu kunagi arvati) ning võin seda kinnitada. Mingit liigset konkurentsi ja tuupimist õppimise osana polnud. Koolikiusamisest ei ole vaja isegi rääkida!"

"Mul ei tule enda kogemusest lähtudes hetkel ühtegi mõtet, millised võiksid olla koduõppe miinused. Mulle meeldiks mõelda, et minu ülim rahulik olek, optimistlikkus ning korras närvid on osati just koduõppe “süü”."

"Mul on tunne, et Eestis ei ole õpetajatel ja üldisemalt ühiskonnal koduõppe kui alternatiivse ja hästi töötava meetodi vastu suurt usaldust, kuid usun, et küll see hakkab muutuma."

 

Autor: Helena-Reet Ennet