Katre beebiblogi: rasedus ei ole alati ilmtingimata hirmus asi

Tere jälle! Seekord soovin ma teile rääkida sellest, kuidas rasedus ei ole alati ilmtingimata hirmus asi. Mina olen siinkohal üks näide sellisest lapseootel olevast inimesest, kellel on rasedus kujunenud pea mingite vaevusteta. Olgugi, et esimeste kuude vältel ootasin paaniliselt lubatud iiveldust, siis seda ei saabunud.  Kuna niisugune mure minu elu vaevama ei hakanud, siis leidsin ma muidugi koheselt järgmise mure ja kartsin, et rasedusega on midagi pahasti. Erinevates kommuunides samal maal olevad kaasrasedad ju ometi rääkisid pidevalt, kui halb neil olla on ja kuidas midagi õieti tehtud ei saa.

Minu ainsaks tõendiks, et ma üldse rase olen, oli ultraheli pilt ja arsti kinnitus. Aga nii kui ma Pelgulinna Raseduskeskuse ruumidest väljusin, paistis kõik samamoodi uskumatu ja olematu edasi. Kohe kuidagi ei tahtnud kohale jõuda see, et ma lapseootel olen ja vahel juhtus lausa nii, et mulle MEENUS, et ma rase olen. Kohati tundus lausa, et keegi minuga mingisugust vingerpussi mängib, ja et kogu asi on lavastatud. Nagu oleks keegi soovinud, et ma arvaks, et ootan last, aga tegelikult mitte. Muidugi mõista oli asi ikkagi päris reaalne ja varjatud kaamerasse ma sattunud ei olnud. 

Väga ülepaisutatud rasedahormoone ma samuti enda puhul ei täheldanud. Esialgu oli mõni asjade ülepaisutus tingitud pigem kogu situatsiooni ootamatusest ja sellest, kuidas tundsin, et peab ikka elu sättima hakkama ja ei osanud kuskilt alustadagi. Ja teisalt, olles tüüpilisele naisele kohaselt ikka aeg-ajalt tujukas, oli rasedahormoone mõnikord pigem hea vabanduseks tuua oma tavapärasele käitumisele.

Mõningad söögiisud aga hakkasid küll välja paistma, aga ükski neist ka mitte niisugune, et kui ma nüüd kohe miskit ei saa, siis tujukaks muutun või õnnetu olen. Üldse leidsin end alguses tihti olukordadest, kus end pigem sööma sundima pidin, olles elu aeg selline toidunokitseja rohkem olnud. Tühja kõhu tunne oli lausa piinav ja mitu korda päevas seda tunda harjumatu. Nüüdseks muidugi olen sellega järjele jõudnud ja söömisega täitsa ära harjunud. Vahepeal tunnen isegi liiga tihti millegi suhupistmise vajadust ja endal ka on ainult hea meel selle üle. 

Oma 12-tunniste jalgadel tööpäevade juures ei ole mind õnneks veel jõudnud kimbutama hakata ka veenilaiendid või jalapaistetused.  Mõni üksik jalakramp on mõnel üksikul ööl küll külas käinud, aga nende vastu võitlemiseks hakkasin kiirelt magneesiumi võtma, mis paistab, et on siiani nad ära hirmutanud. Spetsiaalseid rasedavitamiine ma üldiselt tarbinud ei olegi. Alguses võtsin mõned nädalad foolhappe tablette ja siiani olen üritanud pigem toidust vajaliku kätte saada. Suvisel ajal on seda võimalust kindlasti hea ära kasutada, sest kõik on ju nii kergelt kättesaadav ja igasugused erinevad viljad ja piim annavadki kogu vajaliku kätte. 

Minu varasemate raseduskuudega täpsemalt tutvumiseks või igapäevaeluga kursis olemiseks soovitan kiigata ka minu isiklikule blogile

Mõnusat sooja päikest,

Katre