HELEN RANDMETS avaldab suurepärase füüsilise vormi ja õnneliku suhte saladused

Helen Randmets
Helen Randmets / Foto: Maksim Toome

Buduaari ajakiri

Liisbet Saue

„Keeruta mind veel, et juustes lehvib tuul,“ kõlab lauljanna Helen Randmetsa mahe hääl kõrvaklappides. Näib, et need peategelase enda kirjutatud laulusõnad sobivad hästi teda iseloomustama – Helen keerleb meeleldi elu tantsurütmis, kaaslaseks tema inimesed.

Helen on inimeste inimene, vajab vahetut kontakti. „Mul on vaja suhelda näost näkku, siis hakkab energia ringi käima. Kui saaks ka laulda ja tantsida, vaat siis oleks hästi!“ Just selliseid meelistegevustega sisustatud argipäevi on viimased aastad toonud ohtralt – Helen alustas soolokarjääriga kaks aastast tagasi ja täna on kõikidel digiplatvormidel kuulatav tema esimene sooloalbum „Samal lainel“, suur täitunud unistus.

Ent Helen teab, et soovide nimel tuleb astuda samme ja tööd ei maksa peljata. Pidev areng ja õppimisprotsessis viibimine on tema jaoks loomulikud, veelgi enam – ta lausa vajab seda, sest uued teadmised hoiavad värskena. „Kui üks kool saab läbi, astun uude,“ muigab ta. „Õppisin toitumisnõustajaks ja samal päeval, kui eksam sai tehtud, olin juba WAF laulukoolis.“ Inspireeriv, kas pole?

Foto: Maksim Toome

Rahutus innustas lavale

Just laulmine on see, mis paneb Heleni hinge helisema. Sestap otsustas ta aastaid pärast populaarse tüdrukutebändi Nexus laialiminekut lavale naasta, kuid seekord üksinda. „Mul oli hinges selline rahutus,“ alustab ta soolokarjääri tagamaadest. „Põlesin juba viimase poisiga kodus olles (Helenil ja tema abikaasa Reigo Randmetsal on kolm poega – toim) ja sain aru, mida pean tegema. Harrastasin küll laste kõrvalt fitness-elustiili, käisin tervisekoolis ja tegin pidevalt trenni, kuid sellest üksi ei piisanud. Ju mul on siis vaja edevus välja elada,“ muigab ta.

Helen mäletab, et temalt uuriti küll, miks just nüüd on õige aeg laulmisele pühenduda, kuid ta ei võtnud seda kriitikana. „On ju palju hullem, kui oleksin seda veel kümme aastat edasi lükanud,“ tõdeb ta.

„Põhjus, miks sellega nii kaua venitasin, on tegelikult lihtne. Ootasin hullult, et keegi tuleks ja tahaks bändi teha, aga kui oled tükiks ajaks pildilt kadunud ja lastega kodune, ei tule keegi selle peale, et kuskil on üks Helen, kes oma võimalust ootab.“ Niisiis tuli vastu võtta otsus ja heita kõrvale varem painanud küsimused, stiilis „kellele muusikat teha?“, „kuidas esinema hakata?“ ja „kas otsustada akustilise kava kasuks?“ „Arvasin, et mul peavad enne alustamist olema vastused kõikidele küsimustele, aga lõpuks kirjutasin ühele produtsendile, et tahan lugu. Sealt hakkasid asjad vaikselt liikuma. Ja ei, mul ei olnud vastust ühelegi neist küsimustest.”

Tugeva impulsi tegutsemiseks andis ka suur soov osaleda Eesti Laulu konkursil. „Mulle meeldis nii väga see karussell, et käisin seal vabatahtlikuna abiks, kuna neil ei olnud parasjagu tiimiliikmeid vaja. Seal toimetades sain aru, et pean ikka ise laulu ära tegema. Kolmanda proovimisega sain karussellile lauljana.“ Täna on Helenil pagasis kaks erinevat artistikogemust Eesti Laulult. Viimati looga „Vaata minu poole“ poolfinaali pääsenud lauljanna tunnistab, et sai seekord kogu protsessi rohkem nautida ja ka uutmoodi lähenemist katsetada, nii nagu talle meeldib.

Foto: Maksim Toome

Tunnetamise küsimus

Loomu poolest tabab Helenit soov muutuste järele sügiseti, kui on palju uusi alguseid. „Esimesel jaanuaril ma endale tavaliselt lubadusi ei anna, sest mul pole muutuste jaoks uut numbrit vaja. Samas saan aru, et paljudele inimestele annab see jõudu tegutsemiseks.“

Helen ise usaldab otsustamisel ja planeerimisel paljuski sisetunnet. „Tundsin ka laulmisega, et minus veel on, mida anda. Võib-olla mõne aja pärast leian, et miski muu kosutab, aga seni kuni saan laulmisest hingetoitu, tahan seda teha.“ Olulise tunnetamise oskuse on Helen osaliselt saanud kaasa Waldorf-koolist, kus ta kaheksa aastat õppis.

Tal on eredalt meeles aine nimega eurütmia, mis oli pühendatud just liikumiskunstile, et õppida tunnetama oma keha. „Koolis oli ka palju näitlemist, laulmist, kunstitunde ja pilliõpet. Iga õpilane pidi lisaks kohustuslikule plokkflöödi õppimisele mängima ka mingit muud pilli. Etendasime muusikale ja pidime noodist mängima. Kui sellises olustikus kasvada, tundub eneseväljendamine ka edaspidi elu loomuliku osana.“

Täna on Helen vanematele väga tänulik, et nad teda ja venda kõik need aastad Lasnamäelt Nõmmele kooli sõidutasid. „Vanemaks saades mõistad, kui oluline on see, millise põhja noorena saad ja millises keskkonnas kasvad. Praegu tunnen eriti, et koolil on olnud suur roll minu mõttemustrites.“

On tore täheldada, kuidas Helen meie vestluse ajal veel mitme olulise otsuse juures õigest tundest juttu teeb. Nii õppis ta näiteks ülikoolis bakalaureuses PR-i ja magistris kommunikatsioonijuhtimist („tundsin, et see on õige tee, mida mööda minna“) ning need erialad tõepoolest sobisid talle hästi. „Mulle meeldis analüüsida reklaame ja seda, kuidas meedia töötab. Sain bakalaureuse ajal õpitut kohe ka Nexuses proovile panna“. Sooja tunde („ma tunnen, et olen leidnud oma maakoha“) tekitab lauljannas ka tema pere looduslähedane kodukoht Viimsis, kõrval männimets ja piisavalt isoleeritust, heal kaugusel linnast, aga mitte päris maal. Just seal, kus praeguses etapis on hea.

Foto: Maksim Toome

Nii kuum

Pole kahtlustki, et Nexus oli Heleni elus samuti oluline peatükk. „Ma ei ole isegi mõelnud, milline oleks võinud elu olla, kui ma poleks Nexuses olnud,“ jääb ta korraks mõttesse ja jätkab: „kindel on see, et ma ei kriipsuta ega kustuta seda kogemust kuskilt maha.“

Helen meenutab tormilist perioodi rõõmuga ja on kogemuse eest väga tänulik, sest selline võimalus ei avane igaühel. „Tol ajal küsisid noored tüdrukud palju ja küsitakse ka täna, et tahan ka lauljaks saada, kuidas ma saan. Tegelikult on bändi tegemise juures nii palju osapooli, et tagantjärele tundub Nexusega liitumine suur juhus. Samas, kas elus on juhuseid…“

Bänditeemal pikemalt peatudes meenutab Helen, et eks oli ka raskeid hetki. Ta oli 17-aastane, kui kooslus alustas – võib öelda, et noorus oli samal ajal nii plussiks kui miinuseks. „Mäletan, et kui teised pidutsesid, siis minul olid samal ajal esinemised. Mind ei olnud ühegi sõbranna sünnipäeval, aga samas tahtsin seda väga teha.“ Täna leiab Helen, et tänu Nexuse taustale on tal mõnevõrra kergem ka sooloartistina kuulajatega suhestuda, sest inimesed veel mäletavad. „Ma ei ole päris suvaliselt tulnud Helen, kes tahab laulda,“ muigab ta.

Teistmoodi lavakogemus

Sport on Heleni jaoks samuti olnud alati au sees. Ta on väikesest peale tantsinud, kooli ajal tegelenud ka kergejõustiku ning ujumisega. Kui ta kahe lapsega kodus olles nägi reklaami, et Egle Nabi paneb koos treenimiseks kokku naiste bikiinifitnessi tiimi, oli asi otsustatud. „See kõnetas mind kohe, sest inimene tahab ikka kuhugi kuuluda.“ Esimesel kohtumisel rääkis Helen Eglele, et tema kindlasti lavale minna ei soovi, hoolib vaid kavast ja teistega koos jõusaalis treenimisest.

„Kaks nädalat hiljem, kui olin ilusasti jõusaalis käinud, helistasin Eglele, et tahan lavale minna,“ naerab Helen. Treeneril oli küll hea meel, kuid see oli alles algus. „See töö, mis tehakse enne, on rets. Niisiis jõudsin päriselt lavale ligi aasta hiljem.“

Kokku võistles ta bikiinifitnessis kaks hooaega ja jäi siis kolmanda lapse ootele. Helen meenutab, et esimene kord kevadhooajaks valmistudes suhtus ta protsessi pisut kergemalt, järgides küll ettekirjutusi, kuid juuksekarva päris lõhki ei ajanud. „Eesti Meistrivõistlustel jäin kümnest võistlejast viimaseks ja siis mõtlesin küll, et sain lavale, nagu tahtsin, aga oli mul siis hea tunne viimane olla? Ei olnud. Tekkis soov järgmine kord parem koht saada.“

Uueks hooajaks valmistudes plaanis ta teha paremini ja tublimalt, aga lõpp-tulemus jäi nägemata – olles kolmanda pisipoja ootel, tuli dieet varem ära lõpetada.

Tagantjärele tunnistab Helen, et bikiinifitnessi lavale tõmbas teda uudishimu ja vastuolu. „Ausalt öeldes ma alguses isegi natukene naersin seda ala, sest see tundus jabur. Kõige pealt teed jõusaalis megarasket tööd ja pumpad mehiselt, siis paned viieks minutiks selga ülimalt bling-bling bikiinid, säravad ehted ja teed sellise meigi ja soengu, mis justkui ei käiks selle alaga kokku. See veidrus ja twist, mis algul tundusid eemaletõukavad, hakkasid mulle meeldima.“

Terves kehas terve vaim

Treenimisest rääkides lükkab Helen ümber müüdi, nagu teeks ta oma suurepärase vormi nimel meeletult trenni. „Tunnen ise, et hoian vormi pigem toitumise abil. Olen aru saanud, et tasakaalustatud toitumine on minu praeguse kehakaalu ja kehakoostise võti ning tänaseks tean, mis minu puhul toimib. Fitnessi tehes sain aru, et oleme päriselt need, mida sööme.“

Ent siiski ei saa ka trenni võrrandist välja jätta. Siinkohal on kõige olulisem regulaarsus, teisi võluretsepte pole olemas. „Ka minul on perioode, kui trenn jääb vahele, aga siis ütleb keha juba ise, et tahaks liigutamist. Oluline on leida balanss trenni ja toitumise vahel just oma keha jaoks. See võibki olla väga raske ja kaua aega võtta, aga tasub end ära,“ teab Helen.

Tema toitumistarkused on tulnud Annely Sootsi Tervisekoolist, kust Helenil on taskus toitumisnõustaja diplom. Kooli minema ajendas teda huvi tervisliku toitumise suurema pildi järgi. „Toitusin kunagise fitness-elustiili järgi, kus portsjonid olid ette öeldud. Mul oli kindel rütm, aga ma ei teadnud, miks nii toitun. Keegi oli kunagi selle plaani ette andnud,“ tundis ta, et soovib paremat taustsüsteemi, miks midagi süüa.

Foto: Maksim Toome

Soovi korral on Helen tänagi valmis toitumisteemadel nõustama, kuid eraldi sissetulekut sellest teha ei plaani. „Toitumisnõustamine ei ole ühekordne teema, vaid protsess,“ paneb ta südamele.

Ometi pole ta kade jagamaks häid nõuandeid, mida ise järgib. „Kõige olulisem on regulaarsus. Ma söön hommikust, kolme tunni pärast võtan vahepala ja siis tuleb lõunasöök. Mul ei ole sellist asja, et toidukord jääks vahele või kõht läheks nii tühjaks, et peaksin haarama suvalise asja järele. Püüan ette mõelda ja tean, millal pean sööma,“ räägib ta, et oluline on toidukordade vahet mitte liiga pikaks venitada.

Kontrastiks mäletab Helen hästi ka aega, kui hommikuks sai joodud kaks tassi musta kohvi ja lõunaks oli kõht nii tühi, et silme eest läks mustaks. „Tavaliselt sõin siis megasuure lõuna, pärast oli raske olla, tuli suur uni ja õhtul ehk viskasin külmutatud pirukad ahju. Praegu ei kujutaks ma sellist asja ettegi.“

Ometi on ka temal nõrkusi – saiakesed, eriti kaneeli omad – aga neid ei pea sööma iga päev. „Kui mul on selja taga pingutus, luban endale saiakese, sest võin ennast premeerida,“ räägib Helen. „Võib-olla sööngi saiakesi ainult kord kuus, aga võti ongi tasakaalus.“

Naine tõdeb rõõmsalt, et inimestele lähevad tervisliku toitumise nõuanded üha rohkem korda. Möödunud korral Eesti Laulul osaledes otsustas ta sotsiaalmeedia ülesande lahendada just toidukordadest fotode jagamisega, postitades pilte täpse kirjeldusega, mida ja kui palju ta näiteks pudru peale ja sisse pani. „Sain hästi palju tagasisidet ja reaktsioone, kui inspireerivad ja head mõtted need olid,“ meenutab ta.

Palju uuritakse, kas ta teeb lastele sama toitu, mida ise sööb. „Loodan, et olles ise hea eeskuju, siis tulevad õigel hetkel poisid järele. Äkki mõtlevad vähemalt kümne aasta pärast smuutit nähes, et ema jõi seda kogu aeg, peaks ka proovima,“ naeratab Helen, sest praegu juhtub Randmetsade peres pigem harva, et kõik viis pereliiget sama toitu sööksid.

Olgugi, et tervislikud valikud on aukohal, ei raatsi Helen lastele lapsepõlve keelata. „Ostan neile vahel näiteks lastevorsti. Tean jah, et see on jahuplönn, aga kui see ongi vahel võileiva peal, siis mis seal ikka. Mina ju kasvasin sellega üles, miks ma seda siis neile keelan.“

Foto: Maksim Toome

Meeste vägi

Randmetsade peres kasvab kolm poega – Roben Thor, Marlon Frei ja Joren Rei, väekate nimedega poisid, kellele on kaasa antud killuke Skandinaavia mütoloogia jõudu. Helen meenutab, et oli enne laste saamist täiesti kindel, et järeltulijatel saab olema üks nimi, mitte mingil juhul kaks, aga läks teisiti.

„Kui esimene poeg sündis ja abikaasa talle Hollandi jalgpallur Arjen Robbeni järgi Roben nimeks pani, tahtsin ju mina ka ühte nime panna,“ muigab naine. „Mulle väga meeldis nimi Thor ja mõtlesin, et jäängi mütoloogia juurde, et nimedele jõudu juurde anda.“ Nii ei saanud ka teised pojad vähem väekaid nimesid.

Salapärane mütoloogia on Helenile armas kooliajast, ajalugu huvitab teda tänini. Eriti meelsasti loeb ta kuninglike suguvõsade kohta ja praegu pälvib ekstra tähelepanu Venemaa ajalugu, eriti Romanovid ja Katariina II.

Kodust käitumist püüab Helen samuti hea eeskuju abil suunata. Olles ise aktiivne ja kutsudes lapsi kaasa, jääb ka ekraaniaega vähemaks. „Kui liigud palju, näevad seda ka lapsed ja tulevad meelsamini kaasa. Kutsun neid välja ka siis, kui lähen koeraga jalutama või kergele sörgiringile.“ Poiste hobiks on praegu jalkatrenn, sest päris ilma ei saa. Vanemad poisid käivad ka muusikakoolis – nii on keha ja vaim tasakaalus.

Foto: Maksim Toome

Kuldaväärt suhted

Tasakaalu saavutamine tundub Helenile midagi väga omast. Tänavu suvel tähistab ta abikaasa Reigoga kümnendat pulma-aastapäeva ja usub, et ühised puutepunktid väljaspool kodu on koos käidud tee võtmeks.

„See on normaalne, et vahepeal on tunne, nagu olekski olme kõik, millega tuleb tegeleda. Meie puhul toimib näiteks kahekesi väljas söömas käimine, trenni tegemine ja ka reisimine,“ soovitab ta paaridel leida ühise hobi, millega väljaspool kodu tegeleda. „Kui olete kodust väljas, proovige korraks mitte arutada, kes kelle auto peale võtab ja kuskile viima peab,“ muigab naine.

Pere kõrval on Heleni elus väga tähtsal kohal ka sõbrannad, naistega rääkimine on kui psühholoogiline filtreerimine.

Aasta algus tõi naisele väga valusa kogemuse, kui lahkus Heleni parim sõbranna Kristi, kellega oldi üdini seotud. „Fännasime ja mõistsime üksteist, elasime teineteise tegemistele kaasa. Meie jaoks oli igapäevane suhtlemine nii elementaarne, et kui mõni päev jäigi vahele, oli justkui midagi valesti.“

Suur kaotus on pannud Heleni lähedasi veelgi enam väärtustama ja aega senisest tähelepanelikumalt jagama. „Aeg on suuremal või vähemal määral piiritletud ja minu jaoks on hästi oluline, kuhu, kui palju ja kellele oma aega panustan. Proovin teha asju, mis mu hinge kosutavad ja mulle hästi mõjuvad, sest aega ei tasu raisata asjadele ja tegevustele, mis muserdavad,“ rõhub ta olulisele.

Tulevikku vaatab Helen positiivselt ja lootusrikkalt. Tal on ilmunud päris esimene (digitaalne) sooloalbum ja samanimeline singel koostöös endise bändikaaslase Janne Saarega, tähistamaks elu ja sõprust üle ookeani. Nüüd on ta valmis uuteks ja ägedateks muusikalisteks koostööprojektideks, mis hea energia liikuma panevad.

Foto: Maksim Toome

Stilist: Merit Boeijkens
Riided: Liina Stein
Ehted: Tanel Veenre
Meik ja soeng: Kaia Triisa
Täname: Hearts Kunstigaleriid, Uus tn 7, Tallinn