Miks imikutele ei anta lehmapiima?

Lehmapiim on looduse poolt toiduks mõeldud vasikatele. Selles on tunduvalt vähem rasvhappeid ja tunduvalt rohkem valku kui rinnapiimas, samuti on lehmapiimas palju lämmastikku ja naatriumi ja muid mineraalaineid. Vasika ja inimlapse vajadused on väga erinevad.

Lehmapiimas on umbes 30 erinevat valku, mis kõik võivad olla allergeenideks. Allergeen, läbides soole limaskesta, vallandab seal immunoloogilise reaktsiooni ehk järjestikku vabaneb terve rida erinevaid aktiivseid aineid, mis põhjustavad allergiale omased sümptomid nagu kõhulahtisuse, oksendamise ja nahalööbe. Soolefunktsioon ehk toitainete imendumine häirub limaskesta rakkude kahjustuse tõttu ning võib tekkida ka kasvupeetus.

Lehmapiima allergia sümptomiteks on oksendamine ja kõhulahtisus seetõttu, et toitainete imendumine soolest on häiritud. Imendumise häire tõttu ei saa laps toidust vajalikke toitaineid kätte, tekib kasvu- ja kaalupeetus. See ilmneb pikemaaegse haigusseisundi järel. Limaskesta kahjustus põhjustab ka kõhuvalu ja isegi verirooja tekkimist. Verirooja tõttu võib laps olla kahvatu, sest sageli on verekiud väljaheites silmale märkamatud, laboris aga tõestatavad. Lehmapiimavalgu allergia võib põhjustada ka üldisemaid allergianahte nagu nahalööve, mis enamasti asub suu ümbruses, näol ja ka mujal kehal; allergilist nohu, sagedasi vilistava hingamisega bronhiite, astmat. Lapse uni võib olla hairitud, ta on ärritatavam.

Enamusel lastest peaks lehmapiima allergia kaduma teisel eluaastal. 85 % allergilistest lastest talub lehmapiima pärast 3.eluaastat. Toiduallergia kadumist jälgitakse poole aasta jooksul provokatsioonitestidega. Kõige olulisem allergia vältimises on toita last rinnapiimaga vähemalt kuus esimest elukuud. Rinnapiimast saab imik kõik kasvamiseks ja arenemiseks vajaliku, lisaks saab ta rinnapiimast kaitsekehi haiguste vastu. Mõnikord ei ole emal tõesti mingil põhjusel rinnapiima, siis tuleb lapsele anda rinnapiimaasendajat. Lehmapiima aga peab esimesel eluaastal kindlasti vältima ka siis, kui ohtu allergia tekkeks ei paista olevat. Igasuguse allergia ennetamisel on ka oluline, et uue toiduaine lisamisel lapse menuusse peaks seda proovima üksikuna umbes nädala vältel, näiteks ühel nädalal võetakse menüüsse kartul, järgmisel nädalal lisandub porgand, ülejargmisel järgmine toiduaine.

Piima pastöriseerimisest ja steriliseerimiset
Pastöriseeritud piimas on hävitatud seal esineda võivad patogeensed mikroobid. Pastöriseeritud piim sisaldab eluvõimelist mikrofloorat, mistõttu pastöriseeritud piim säilib alla +6° C umbes kolm päeva. Pastöriseeritud piim võib olla väga erineva rasvasisaldusega. Kõige levinum piim Eestis on 2,5% rasvasisaldusega. Piima pikemaajaliseks säilitamiseks piim kõrgpastöriseeritakse, see tähendab töödeldakse umbes 140° C juures mõni sekund ja pakitakse seejärel aseptiliselt. Toodetakse ka kõrgpastöriseeritud maitsestatud piima. Piima steriliseerimisel hävitatakse piima riknemist põhjustav mikrofloora, mistõttu sellist piima võib säilitada toatemperatuuril mitu kuud. Steriliseerimisel omandab piim "keedetud" maitse. Nii nagu nimi aimata laseb - tegemist on lõplikult surnud piimaga. Maitsestatud variantidest võib kaasa saada ka e-aineid, mis siis vastava maitse kinnitavad ja tugevdavad.

Piima homogeniseerimine
Tehnoloogia eesmärk on muuta piim valgemaks ning rasvakihivabaks. Sel eesmärgil lõhutakse piimarasva loomulik struktuur. Loomulik mikrofloora hävib. See on ka põhjus, miks hapendatud variantidesse uuesti loomuliku koostise osi - lactobacillus, bifida bakterid jt - istutada tuleb. Nende vajadus on juba teaduslikku kinnitust leidnud. Siinjuures ei tohiks unustada, et toorpiimas, tekivad nad oma õigetes kooslustes ise. Kunstlik lisamine ei pruugi alati olla õiges ehk toimivas tasakaalus. Homogeniseerimise protsessis surutakse umbes 60 kraadini kuumutatud piim suure survega läbi sõela, lõhustades rasvaosakesed mehhaaniliselt väga väikesteks. Sel moel tekib uusi pindaineid (liposoome), mida töötlemata piimas ei esine. Samas ühtlustub piima maitse ja sellele ei teki rasvakihti. Nii väikesed aineosakesed suudavad tungida läbi soolestiku seina, olles eelnevalt ensüümide poolt lõhustamata.

Kas lehmapiim paneb kõhu kinni, küsis Eva Mere ajakirjas ”Pere ja Kodu” lastearst Külli Mitt´ilt:
Kui tavaliselt tekib lapsel lehmapiima talumatusest kõhulahtisus, siis vahel harva võib see avalduda hoopis kõhukinnisusena. Ka lapse gaasivalud viitavad lehmapiima talumatusele. Mida teha? Kui rinnapiimatoidul oleva imiku kõht on kinni ja kahtlustate, et laps ei talu piima, tuleb lehmapiim ema toidust ära jätta. Selle asemel võiks juua vett, teed ja mahla. On üsna tõenäoline, et keefiri joomine asja ei paranda, sest ka seal on piimavalgud. Kui kõhukinnisusega on hädas suurem imik, ei tohi talle piima anda, või kui, siis väga vähe. Pudru sees olev piimakogus tavaliselt kõhukinnisust ei tekita, sest piim on töödeldud. Enamasti kaovad piimatalumatusega probleemid 1,5–2aastaselt.

Täiskasvanute seas on piim aga kõrges hinnas.Nafta ehk musta kulla kõrvale on ilmunud veelgi väärtuslikum valge kuld – piim. Kliimamuutused, globaliseerunud majandus ja biokütuste kasvav tootmine on viimase kahe aastaga kahekordistanud piima maailmaturuhinna. Mõnedes USA piirkondades maksab piim juba üle 4 dollari gallonist ehk rohkem kui bensiin ning Wisconsinis on esinenud lehmade vargusi farmidest, kirjutas ajaleht International Herald Tribune ja vahendas Postimees.

Piimahinna tõus on tingitud ülemaailmsest piimapuudusest. Miljonid vaesed inimesed, kes varem endale piimatooteid kuigi palju lubada ei saanud, on üleöö kerkinud keskklassi liikmeteks ning hakanud piima nautima. Piim on rikaste jook: seda kasutatakse beebitoitudes, šokolaadis, jäätises, juustudes ning küpsetistes ehk just niisugustes toodetes, mida vaesed endale kuigi palju lubada ei saa. Piimapuuduse leevendamist takistab asjaolu, et erinevalt naftast ei ole piim globaalselt transporditav ning isegi piimapulbri säilivusaeg on üsna lühike.

(Allikad: Postimees, Ema ja Laps, Eva Mere artikkel, ”Pere ja Kodu” Anna Jersova ”Baby Feeding”)
/Toimetas: Maily Kivilo/