VEEBIKONSTAABEL annab nõu

Veebikonstaablid on internetis töötavad politseinikud, kes tegelevad inimeste muredele ja kirjadele vastamisega interneti teel. Buduaar Teen uuris Politsei- ja Piirivalveametis töötavalt veebikonstaablilt Andero Sepalt, milliste muredega võib tema poole pöörduda ning millised on ohud ja petuskeemid. Politsei- ja Piirivalveameti veebikonstaabel E-mail [email protected] Facebook Veebikonstaabel Andero 1. Milliste muredega veebikonstaabli poole pöörduda? Veebikonstaabel esindab Politsei- ja Piirivalveametit nagu iga teine politseinik ning nõu anname eeskätt valdkondades, mis on seotud konkreetselt PPA tööga. Siiski ei jäta me vastamata ühelegi pöördumisele. Kui küsimus ei kuulu meie pädevusse, siis kas leiame ise vastuse või suuname meie poole pöördunud inimese õige asutusega suhtlema. 2. Mis probleemidega oma töös iga päev kokku puutud? Puutume kokku kõikvõimalike probleemidega, mis inimestele muret valmistavad. Noorte seas võib ehk suurimaks murekohaks pidada sotsiaalsete oskustega seotut, sest hästi palju küsimusi puudutab suhtlemist, probleemide ning konfliktide lahendamist, elementaarse viisakuse nappust ning paraku ka pahatahtlikku süsteemset kiusamist. Tehnika ja sotsiaalmeedia tõttu satuvad noored varakult olukordadesse, kus omavahel ja iseseisvalt lahendatakse konflikte, mida kümmekond aastat tagasi oleks kindlasti lahendatud koos lapsevanemaga. Paraku on lapsevanemad praegu tihti teadmatuses sellest, mida noored internetis teevad. Halvemal juhul naelutab täiskasvanu pilgu enda nutiseadme ekraanile ning laps ei oska ega soovigi vanemaga oma murest rääkida. Sellisel juhul jääb ta oma konfliktiga üksi või asub probleemi lahendama nii, nagu täiskasvanud live-gruppides ning kommentaariumides ette näitavad – alustatakse võistlust, kes teisele halvemini öelda suudab, tajumata et lahenduseni see valitud tee ei vii. 3. Millised ohud kaasnevad sotsiaalmeedias? Kuidas neid vältida? Kõige sagedamini unustatakse internetis asjaolu, et kogu netis avaldatud materjal on igal ajal ja kõigile leitav ning väga lihtsasti edasi jagatav. Kuigi privaatsusseaded on siin suureks abiks, ei garanteeri ka need, et jagatud andmed ühel hetkel oma elu elama ei hakka ning mõni „sõber” postitatud sisu kuvatõmmise või koopiana edasi ei postita. Põhimõtteliselt ei tohiks internetti postitada ega jagada midagi sellist, mida inimene ei ole valmis kogu riigi ja maailmaga jagama. Jagamise all pean silmas ka Messengeri või muu suhtlusrakenduse kaudu saatmist. Kõige rohkem probleeme tekitavad nii noortele kui ka täiskasvanutele eravestlustes jagatud paljastavad fotod. Jagamise hetkel ei mõtle inimene ette, et kui see pilt tema telefonist liikuma läheb, siis tekkib võimalus selle materjali ära kasutamiseks: näiteks lisapiltide välja pressimiseks või haiget tegemise eesmärgil edasi jagamiseks. Paraku on inimesel foto leviku üle kontroll kadunud kohe pärast saatmisnupu vajutamist ning seda tagantjärgi kinni püüda ja foto levikut piirata on sisuliselt võimatu. 4. Millised on hetkel internetis enim levinud petuskeemid? Tegelikult on petuskeemid üldjuhul üsna lihtsalt äratuntavad, kuid kelmid oskavad hästi mängida inimeste emotsioonidega. Kindel ohumärk on mingi toote ebausutavalt soodne hind, uskumatuna näiv pakkumine või suurem summa raha sisuliselt mitte millegi eest. Nendest skeemidest aitavad läbi näha lihtne loogika ja talupojatarkus. Oluline on ka see, et petta saanud inimesed julgeksid sellest rääkida ning kahtluse tekkides ei läheks pettusega rohkem kaasa. 5. Kuidas petuskeeme ära tunda? Enne kellegagi tehingusse asumist tuleks kontrollida teise osapoole tausta nii palju, kui see on võimalik. Välismaise kaupleja usutavuse kontrollimiseks soovitame otsida veebist kaupleja nime koos märksõnaga scam. Kui selle võttega mingeid ohumärke ei ilmne, siis järgmise otsingu võiks teha ainult kaupleja nimega vaatamaks, kas keegi jagab oma kogemusi temaga. Kodumaiste ettevõtete puhul tasub otsingumootorisse panna „E-poed, kes ei täida seadusest tulenevaid nõudeid”ning siis avaneb nimekiri ettevõtetest, kellega on probleeme. Ka kaupleja nime otsingumootorisse sisestades võib leida teateid saatmata jäänud kaubast või muudest probleemidest, mis võiks inimese ettevaatlikuks teha. Kindlasti tasub üle kontrollida ka kõikvõimalikes auhinnaloosides ja veebimängudes saadud võitude pakkujad. Esimene ohumärk on siin kindlasti see, kui inimene enda teada mingis loosis osalenud ei olegi. Seega tasuks võiduteate saamisel minna esimese asjana loosi korraldaja kodulehele ning kontrollida, kas seal on auhinnamängu kohta infot. Kui ei, siis on suure tõenäosusega tegemist pettusega. Artikkel ilmus ajakirjas Buduaar TEEN 01/20.