Oleme nii erinevad

Tsiteerin siinjuures oma endise kursaõe lauset: „Oksana on maailmainimene”. Ja see on minu isiklik konflikt, millega tuleb toime tulla põhimõtteliselt igal inimesel, kelle kodumaa on tema alalises riigis muutunud mõisteks „välismaa”. Ma ei ole enam ei see ega teine. Ma võin küll tunnetada maailma nagu tõeline venelanna, aga mõistus on mul dikteeritud eestimaiste põhimõtete poolt. Naljakas aga ma ei räägi enam puhtalt ühtegi keelt: oma vene keelde paigutan ma pidevalt hÄ-Ä-mmastavalt palju täpitähti ja oma eesti keelest ei suuda ma välja juurida vene täishäälikute kangemat kõla. Justkui hing ja mõistus mängivad omavahel peitust: kord vilksatab see, kord teine.
Õnneks, olen ma hinganud õhku ka oma Isamaal. Ja ma ütlen teile, et see tegevus siin ja seal on justkui kaks oksa puul – justkui ühe tüve kaks erinevat haru. Ka inimesed erinevad tohutult. Isegi Eesti venelased pole samalaadsed mis Venemaal. Näiteks, Moskva elanikkonnaga võrreldes oleme meie, tallinnlased, aeglasema tempoga, vähem uudishimulikud, madalama ambitsioonide lävega, ateistid jne. Liiga negatiivne? Ei-ei, kallid kaasmaalased, meis on ka midagi paremat:  me ei põle läbi tööl, me ei kiirusta, sest teame, et jõuame igale poole (nali naljaks, aga vahemaad Venemaal on absoluutselt teised), me ei luba endale kaela upitada usku, millega pole absoluutselt nõus jne. Eestlased on, minu meelest, rahulikud mõistuseinimesed, võib-olla kaasajal natuke liiga ükskõiksed hingeelu ja igaveste mõistete suhtes, aga eks see ole lihtsalt andam moele- elame ka selle üle. Venelased on kindlasti tunneteinimesed. Kui väikesel vene poisil vahetunni ajal münt vastu maad kukudes „kirja” näitab, siis tema järgmisesse tundi ei lähe – tema jaoks on see halb enne. Või kui naabrinaist liiga tihti kuuldakse nutmas mehe pidevate petmiste pärast, siis koguneb terve sissekäik seda meest õpetama (ja hea, kui see „õpetamine” peksmisega ei lõpe...). Kuna näited võivad meie inimese jaoks tunduda liiga imelikud ja ebareaalsed, siis mainin ette ära, et ega ma ainult Moskva eluga võrdle – olen ka paljudes teistes linnades ja külades käinud ja elanud. Sellepärast võin väita, et üksteisest erinevad ka eesti ja vene naised. See, et vene külanaised on läbinud „vee, tule ja vasktorud” on kõigile teada, aga see, et nende jaoks, erinevalt meie naistest, on tavapärane kasvatada tervet lapsekarja (kuhu tavaliselt kuuluvad samuti naabrilapsed), olla kolme kohaga tööl, teenides oma kopikaid (sõna otseses mõtes, sest näiteks koristaja kuupalk võib olla vaid 300 rubla), hoolitsedes kahe aiamaa eest (millest üks asub mitme kilomeetri kaugusel kodunt), raiudes puid, lüpstes lehma (kui selleks on raha jätkunud), tehes süüa (külanaiste söögilauad on kaetud niivõrd küllusrikkalt, et ei suuda uskudagi, et perenaisel on muid muresid, kui pliidi juures askeldamine), õmmeldes, kududes, heegeldades jne. Nende jaoks elada 30 tundi ööpäevas on sama tavaline, kui meie jaoks veeta pool oma elust magades. Vene linnaelanikust naine on võrreldes maanaisega enesekindlam, uhkem ja vähem sõltuv. Kui tema kuuldes öeldakse midagi ebameeldivat, võib ta selja keerata ja igaveseks ära minna, ja mitte ealeski enam solvaja palvetele vastata – konkreetsus on talle motoks. Meie naised on enam tasakaalustatud, lähenedes juhtuvale mõistuse ja loogikaga. Ja kui vene naine on eluaegne kütt, kes eesmärke saavutades rahulikult läheb edasi kuni leiab uue „ohvri”, siis meie naised pingutavad pidevalt ühe oma elu suurima unistuse nimel, olles rahul positiivsete tulemustega.

Kuigi oleme nii erinevad, oleme samas tohutult sarnased. Tihti ju apelleerime selliste mõistetega nagu „süda” ja „veri”. Aga kas oleme nendest lähtuvalt erinevad Aasia või isegi Aafrika lastest?! Oleme, Eesti kodanikud, üks Riik, meil on üks olevik ja meil oleks mõttekas KOOS pingutada, et meie tulevik oleks hele. Vaadake mõnikord möödaminnes oma teisest rahvusest naabrit/ töökaaslaast/ transpordis kõrvalsõitjat – kas pole mitte temas midagi tohutult sarnast teiega?

[email protected]