Ma pole õel, ma lihtsalt ei mõista

Ausalt, mulle ei meeldi nõrgad, allaandjad ja end alandavad inimesed. Nende peale võin ma vahel nii vihastada, kui nad tulevad jälle oma jutuga:"Oi jumal , ma olen nii üksi." "Miks minul kunagi ei vea, oh ma olen õnnetusehunnik." "Issand, kui ilus sa oled, kõik on ilusad, miks mina ei võiks olla." "Keegi ei armasta mind."

Mitte, et ma oleks jube õel ja isekas. Ei, ma lihtsalt EI SAA neist inimestest aru. Keegi ei hakka sind armastama, kui sa ise seda ei tee ja elama ei hakka. Ei tasu loota, et kui sa ise oma elu ei ela, siis keegi tuleb ja elab selle sinu eest ära (oih, siin ma nüüd tiba eksisin. Jah, tegelikult võib keegi seda teha küll aga ainult nii, et see talle kasulik on, sina sellisel juhul ära küll mingit õnne oota ). Kõik oleneb sinust endast, sa kas sörgid kogu elu teistel sabas või lippad kõigist ees.
Kui sa ise enda jaoks midagi ära ei tee ja jääd "saatusesõrme" mõnda head lüket ootama, pead sa ikka väga kannatlik olema, kuid alati ei pruugi soovitud tulemust tulla. Väide saatuse vastu ei saa on minu arust ikka väga–väga kaugest ürgajast. Saatus on lihtsalt mage ettekääne lasta asjadel endaga juhtuda, selle asemel, et neid ise juhtuma panna. Juba ammu on teada tarkus: ise tehtud, hästi tehtud.
Millest selline mõte? Sellest, et üks mu tuttav jäeti mehe poolt maha aga minu vihast pilku see mees küll kartma ei pea, ma täitsa mõistan teda. Neli aastat oma naiselt enesehaletsust ja muid alaväärsuskompleksile vihjavaid lauseid kuulata ajaks arvatavasti iga mehe hulluks ( iga normaalse vaimse tervise juures oleva mehe, vastasel juhul, oleks mees õnnelik kui sellise naise leiab). Sellega meenus mulle ka mu endine boyfriend, kellest läksin lahku sama asja pärast. Kohutav on kuulata mehelt ( kellele pole väilmuse andmisel kokkuhoidu tehtud): "Vaata teda. Ilus mees. Miks sina endale sellist ei taha? Meeldib ta sulle? Mis sa minusugusega ikka teed?" Ja siis jääb veel sind kindlalt silmsidet hoides vaatama kah nagu lootes, et vastad neile küsimustele. Aga vastuse leidmine pole üldse nii kerge nagu lapselt kommi ära võtmine ( selle lihtsust ei soovita ma ka praktiseerida.Mõned aastad tagasi tegin ma seda ühe tuttava 3-aastase lapse peal, lapse ohutuse pärast. Kätte saada oli lihtne küll, aga laps on ikka veel minu peale tige. Kui ütled, nagu ka arvad, et see pole nii, siis teeb solvunud näo pähe ja ütleb kurvalt: " Jaa,muidugi. Ma hindan su soovi mulle mitte haiget teha aga sa ei pea valetama."
Ning kui vihastad ja ütled,et ok, oled jah kole, oled nüüd õnnelik, siis on tulemus 3x hullem. Sellise käitumise pärast hakkasin ma algul arvama, et ta lihtsalt tahab minust lahti saada ja üritab leida põhjuseid, kuid saades juhuslikult kokku mehe endise tüdrukuga mõistsin, et probleem pole minus. Naised, kes te arvate,et teie mees on talumatu iseloomuga, te pole veel kõike näinud...

Soovides palju häid ja õigeid otsuseid

Buduaarikas