Süüdistame alkoholi?

Mulle meeldib põhimõte, et alkohol või purjusolek ei saa olla vabanduseks lollustele. Alkohol ju iseenesest ei tee midagi, teeb inimene, kes on alkoholi tarbinud. Inimene teeb valiku, kas juua alkoholi või mitte ja millises koguses, ning ootamatud tagajärjed on selle teadliku valiku tulemus.

imageManager_254695Aga siiski tundub, et „olin ju joonud ja ei teadnud, mida teen“ on üks levinuimad vabandusi käest ära läinud õhtu kohta. See oli ju selle viski süü, et mees teist naist suudles? Ja ilma tequilata ei oleks naine ju ometi eksiga jälle koos lõpetanud? Sõbranna otsustas peale järjekordset liiga meeletut ja segast ööd kaheks nädalaks alkoga igasugused suhted lõpetada. Alkohol sai peale süüdistuse ka karistuse, enam peole kaasa ei võetud.
Ja kuigi In vino Veritas, siis kas seda tõde ja seni kainuses hoitud varjatud poolt ikka ongi nii hea avada. Seni, kuni väike vein aitab lõõgastuda või viina-shot lihtsalt paneb jutu mõnusamini käima, oleme me need ise, kes on seltskonnalõvid ja oskavad elu nautida. Aga niipea kui see üleliigne naps on meis esile toonud ootamatu negatiivse poole, ei ole vastutuse võtmisest ja eneseteadlikkusest järgmisel päeval juttugi.  
See võib muidugi ollagi eesmärgiks juba õhtu alguses: kiiresti joogiseks ja möllama, sest nii ei arva keegi halvasti- teised ju näevad, et kainusest ei ole enam jälgegi ja andestavad kõik lollused. Alkoholisisaldusele veres apelleerides on endalgi nii mõnigi käitumisviis läbi proovitud, teades et kaine peaga ei söandakski. Nii et ka mina ei ole alkoholi süüdistamisest suutnud kõrvale hoida.
Oma suureks rõõmuks ja kindlustundeks olen avastanud, et suudan oma ebakaineolekut väga konkreetselt teadvustada, seda just siis, kui veini on juba ojadena voolanud. Kui veel veidi joogisena ja mõnusas chillimise tujus kaob ohutunne ning inimesed lähevad vooluga kaasa, siis mingil hetkel hakkab häirekell võimalike ohuolukordade ees lööma. Kaks näidet: ei roninud üle Tartu kaarsilla ja mees, kes püüdis ja isegi väga püüdis ilmselt just mu ebakainet olekut ära kasutada ja klubist minema vedada, jäigi ilma. Järgmisel hommikul olin muidugi väga uhke enda üle, et igasugune võimalik enese, teiste ja alkoholi süüdistamine ära jäi.
Kuigi ma ei poolda elustiili „juua niipalju kui mahub ja flirtida/ameleda/magada nii paljudega kui jõuab“, siis minu kriitika langeb vaid neile inimestele, kes süüdimatult, pärast seda kui on oma purjus käitumisega kellelegi teisele haiget teinud, väidavad „see polnud minu süü, liiga palju alkoholi oli mängus“. Vot ei süüdista alkoholi ja kõik!

 

Ave Lepik