ANU SAAGIM: hetkel, mil hakkasin ennast täiega armastama, ei olnud ritsikate saagimine enam oluline

Foto: Dmitry Knut

Buduaari ajakiri

Liisbet Saue

Kõige olulisem on olevik, tänane päev, usub Anu Saagim (60). „Ma ei ketra neid minevikuasju, isegi ei mäleta kõiki.“

Ta on naine, kes on siinmail ilmselt enim tiitleid pälvinud: bravuuritar, skandaalitar, šampanjatar, seltskonnadaam. „Aitäh, tõesti,“ muigab Anu, iseäranis viimase üle. „Vanasti ajas see mind närvi, et mismõttes seltskonnadaam!? See on ebaõiglane, töötan juba rohkem kui 10 aastat ajakirjanikuna, aga selliste asjade vastu ei ole mõtet võidelda. Kui alustasin skandaalitarina, suren ka sellena. Ma ei teagi, miks see mind vahepeal närvi ajas. Täna on mul täiesti ükskõik. Ma ei pea mitte keegi olema ja mind ei solva mitte miski.“

Anu Saagimi nimi on tuntud bränd nii siin kui teispool Soome lahte. „Insta kontol olen saatejuht, ajakirjanik, influencer, modell, telestaar, stand-up koomik – vastavalt vajadusele. Muidu leian, et tiitlid on ebaolulised. Ma ei muretse enam nii tühiste asjade pärast, öelge, mis tahate,“ on ta enesekindel.

„Anu, millal Sa ennast üles leidsid?“

Ta jääb korraks mõttesse. „Ketran tagasi, millise hetkeni olin ärritunud ja mind häiris teatud nišši toppimine ja millal muutusin selle suhtes ükskõikseks. Arvan, et hetkel, mil hakkasin ennast täiega armastama, ei olnud ritsikate saagimine enam oluline.“

Muutus on tulnud sujuvalt, usub ta. „Olen kasvanud meelelahutajast võib-olla pisut tõsiseltvõetavamaks inimeseks ja see on olnud aastatepikkune protsess. Algul tahtsin olla pigem narr, see oli mulle kasulikum. Hakkan praegu mõtlema, et olen väga omakasupüüdlik inimene (muigab). Olgem ausad, ju ma siis elan ikka nende reeglite järgi, mis mulle mokkamööda. Löön kaasa projektides, mis parasjagu huvitavad ja kus piisavalt makstakse,“ ütleb ta naerdes.

Foto: Dmitry Knut

Mis näoraamatusse puutub, siis Facebook Anu ei eruta. Kui paljud kasutavad platvormi eneseväljenduseks, siis see ei ole tema teema. „Seal on suured mõtted ja seisukohad, ühiskonnakriitilised aspektid. Inimesed on seal hirmus targad. Minu käest on küsitud, miks ma ei kirjuta, mida pandeemiast või hetkeolukorrast arvan, aga ma ei tee seal statemente. Olen konto teinud iseenda jaoks, see on minu päevik – mida teinud, teen, käinud ja olnud. Ma ei viitsi päris blogi pidada. Mul oli kunagi blogi, aga see kaaperdati ära. Meil oli ka Iluhoolikute blogi (koos Reet Härmatiga – toim), aga sellest tehti mingi seksisait. Blogidega on nii palju ebaõnnestumisi olnud, et ma loobusin,“ tõdeb ta muretul toonil.

Läbi paksu ja vedela ajakirjanikuks

„Kuidas on muutunud Sinu pilk ajakirjandusele, olles vahetanud meedia lemmikobjekti rolli intervjueerija ameti vastu?“

„Olen kõik etapid läbi käinud. Ajakirja Just! tegema hakates olin hästi entusiastlik ja mõtlesin, et mida rohkem saaks ära panna ja kraapida välja saladuslikku ning varjatut, seda ägedam. Minust endast oli nii palju koleilusaid lugusid tehtud, et teadsin täpselt, mis müüb. Kasutasin alatuid võtteid: selja tagant nuga selga ja jalg taha. Ka sõprusringkonnas ei olnud midagi püha, elame ju niikuinii konnatiigis. Absoluutselt kõik oli müügiks,“ meenutab Anu kõige konfliktsemat ajakirjanikuperioodi.

Järgmine peatuspaik oli Elu24 Postimehe tiiva all, kus „nii rämedalt“ ei saanud panna, kuid hullu perioodina on see meeles siiski. „Seal päris nii ei olnud, et paned kellegi palja tagumiku esilehele. See ei ole maitsekas ega õige. Tundsin ilmselt Postimehe soliidse ajalooga seotud vastutust.“

Täna töötab Anu Õhtulehes, teeb videoformaadis saateid ja süüvib inimeste lugudesse. „Olen täheldanud, et kui sa ei taha kellelegi ära panna, koorid intervjueeritava jutust koore. Kui inimene ei karda sinuga kohtuma ja intervjuule tulla, mida staarid tihtilugu pelgavad, saad palju huvitavamaid lugusid.“

Anu teab kõiki kavalaid nippe, kuidas ajakirjanikud alguses mesijuttu räägivad ja hiljem – hops! – kuristiku veerele suunavad. „Olen alati valmistunud selleks, et kõik võib jube tore tunduda, aga lõpus tuleb ikka see kõige valusam küsimus.“ Taolised kogemused on põhjus, miks Anu eesmärk on, et intervjueeritavad ei peaks hetkekski olema pinges või valmis rünnakuks. „Ma ei ütle enam kunagi ühelegi inimesele, et leht läks juba trükki ja ma ei saa enam parandusi teha või teine nipp – ise sa rääkisid ja peaksid teadma, et ajakirjanik ei ole sinu sõber. Eriti, kui jutt puudutab lapsi, vanemaid või sõpru, ühesõnaga teisi inimesi. Kasutatakse alatuid võtteid, mille võrku olen ka ise mitmeid kordi sattunud. See on räme ärakasutamine,“ on ta veendunud.

Pealegi ka ajale jalgu jäänud. „Kuskilt peab piir jooksma, eriti tänapäeval. Vanasti oli kui metsik lääs – kõik oli müügiks. Arvan, et maailm on täna nii palju muutunud, et seda ei pea tegema. Kui teed, on see sinu enda karmavõlg. Jumal tänatud, et olen ise selle tõdemuseni jõudnud. Ma ei ole verejanuline ja iga hinna eest värsket liha himustav ajakirjanik ning olen selle üle väga õnnelik. Ka minu seltskond teab, et ma ei mäleta kunagi järgmisel hommikul midagi, millest sai eelmisel õhtul veiniklaasi taga räägitud.“

Foto: Dmitry Knut

Anu tunnistab, et võib olla üsna tundlik. „Lapsed, loomad, rasked haigused, surmad mõjuvad mulle väga ja muudavad emotsionaalseks ning mul on hea meel, et mina ei pea taolisi lugusid tegema.“

Keel hakkab sügelema ka ebaõiglusest kuuldes, kuid elu on õpetanud, et võõrasse sõtta ei tohi mitte kunagi minna. „Olen läinud kellegi eest, rind puhevil, õiget lugu rääkima, kuid korduvalt vastu näppe saanud. Merit Koplilt, kes oli minu Elu24 päevil Postimehe peatoimetaja, panin nii mõndagi kasulikku kõrva taha.“

Elu hetkes

„Mulle ei ole tegelikult kunagi meeldinud intervjueerija küsimus, et kus näed ennast 10 aasta pärast. Jee, ma tean! Ma ei ole kunagi tohutu planeerija olnud ega viisaastaku plaane teinud, ka olukord maailmas ei soosi seda,“ sõnab Anu.

Ta on tähele pannud, et paljud inimesed on praegu hirmu kütkes. Sügiseks ju midagi head ei ennustata. „Muidugi võib olukord keeruliseks minna, aga neid asju ei tasu ka manifesteerida,“ on ta kindel. „Ma ei hakka sellepärast kartuleid kasvatama. Kui kartuleid ei saa, väga hea, olengi saledam,“ teatab ta kuraasikalt, ent lisab: „muidugi mõista ei naera ma olukorra üle. Väga hea, kui on inimesi, kellel on moosi- ja kurgipurgi varud. Jagub kindlasti mullegi.“

Suures plaanis usub ta, et inimesed saavad hakkama. Võib-olla õpime toitu jälle rohkem väärtustama. „See, kuidas me toitu raiskame, millist rämpsu sööme… Ehk on isegi hea, kui peame püksirihma pisut koomale tõmbama.“ Energiatõus pole samuti meeldiv teema, kuid seda purki koguda ja riiulisse valmis panna me kahjuks ei saa. „Tahan nurruda kodus paljalt, sestap peab seal ka mõnusalt soe olema,“ naerab Anu ja oskab seda enam suve sajaga nautida.

Vestlusesse tekib korraks paus. „Kui ma täna millegi üle virisen, tulevad kohe vaprad ukrainlased meelde – mida nemad peavad läbi elama. On lihtne märgata, kui hästi meil kõik tegelikult on.“

Foto: Dmitry Knut

Anu on sõlminud iseendaga rahu, ta on heas kohas. Oodatud elulooraamatut ta kirjutada ei soovi. Ei suuda. „Minevikus on asju, mille olen ära kustutanud. Vahel tulevad flashbackid ja mõtlen, kui õudne, see ei saanud mina olla, kuidas ma sellest läbi tulin. On olnud ka ülimalt häid asju, kõrghetki, kuid ka neil on olnud oma hind – tõelised Ameerika mäed! Iga asja eest elus tuleb maksta,“ teab Anu. „Kui ma hakkaksin raamatut kirjutama, elaksin kõike uuesti läbi ja läheksin väga katki. Kui olen sellest juba korra läbi tulnud, ei ole mõtet alguspunkti tagasi minna.“

Ilusaid lugusid ta rääkida ei viitsi. Inimesed tahavad pisarakiskujaid, aga ise endale haiget ei ole mõtet teha. „Tahan elada ülejäänud elu iseendaga rahus.“

„Olen olevikuinimene. Mulle meeldib, kui ma ei tee plaane ja elu võib mind üllatada. See kehtib ka reiside puhul. Palju uurides ja teiste kogemusi kuulates, võivad ootused kasvada mäekõrguseks ja pärast pettun, kui näen ja kogen asju hoopis teisiti. Kui lähen aga pisukese eelarvamusega, saan maailma ilusaimad elamused. Soovitan seda teistelegi: ärge mõelge, vaid tegutsege. Analüüsige hiljem,“ muigab Anu.

Saatuslikud Soome, Saaremaa ja suhted

„Soomlased ei ole minu esimene valik, aga sellegi poolest olen kolm korda abielus olnud just soome meestega,“ naerab Anu.

Soome ise on tema jaoks aga turvariik. „Kes tahab väga stabiilset, turvalist elu, jumala eest, minge Soome! Enamasti ei tööta inimesed seal pärast kella viite. Reedeti sätitakse end varem minekule. Iga paari tunni tagant tehakse kohvipaus. Pühad ja pühapäevad on pühad. Algul ajas see mind närvi, et olen nii palju enamaks võimeline, aga tegelikult põletad ennast läbi. Meie siin pumpame inimestest ja iseendast välja maksimumi. Kui midagi on vaja, siis kohe ja homseks. Nemad seal teevad plaane pool aastat ette. Olen mõelnud, et kui ma pensionile lähen, tahaksin elada Hispaanias soomlaste kogukonnas. Seal on päivän kahvi, iltakahvi, iltatanssi, yönmyssy – nagu paradiisis.“

Ta on omal nahal kogenud, et kui elus on rasked hetked ja kukud kolinal auku, võid toetuda hetkeks ühiskonna õlale. „Kui sa ei ole ise loll, saamatu ja arrogantne, siis sind aidatakse. See muidugi ei tähenda, et viskad jalad seinale.“

Foto: Dmitry Knut

Eestlaste ööpäevaringne valmidus tööd teha on omane ka Anule endale. „Kui midagi on vaja teha, siis teeme kohe! See küll häirib mind natuke, aga samas ma ei oskaks teisiti. Natukene närvihaige sündroom on see küll,“ avaldab ta lootust, et ehk raatsib ühel päeval telefoni pikemaks eemale panna.

Tõsi küll – Saaremaa kodus võib isegi juhtuda, et telefon ununeb tuppa, ent Anu ei jõua sinna sugugi nii sageli, kui sooviks. Võimalusel naudib aga saareelu, näpud mullas. „Armastan ennast Saaremaa aias laadida, kuid käin meelsasti ka teatris, kinos ja näitustel. Ja muidugi kogun energiat sõpradega aega veetes! Tundub, et praegu saab pisut kaotatud aega tagasi teha – ja nii tore on!“

„Usud Sa armastusse või äratundmisesse esimesest silmapilgust?“

„Kindlasti usun. Mul on selliseid asju elu jooksul juhtunud küll. Usun kõikidesse asjadesse esimesest silmapilgust, usun armastusse ja äratundmisesse, et on õige ja päris. Meie nõiavõime, südamehääl, intuitsioon, sabaotsa tunne – kuidas soovite – on meis olemas. See tuleb esimesel hetkel ära tajuda ja sellesse uskuda,“ teab Anu. „Tunneme selle ära, aga siis hakkame analüüsima, vaagima, kahtlustama, libiseme üle ja siis on pekkis. Kui õige hetke ära tunned, tähendab nii ongi.“

Inimsuhete puhul usub Anu üleüldiselt andestamisesse ja uutesse võimalustesse. „Inimesed kasvavad ja võivad muutuda. Olen ümberkasvanud inimesi näinud ja olen ka ise üks neist. Olen täna parem kui eile,“ räägib ta, kuid peab oluliseks lisada, et ta ei pea silmas seda, kui mõni naine usub, et suudab petjast või joodikust mehe ümber kasvatada.

Sellepärast on Anule vastukarva, kui ajakirjanikud ripuvad mineviku küljes. „Ma ei kannata seda, kui hakkame kellestki artiklit tegema ja võtame tänasesse kaasa kogu vana lasti ja hakkame jälle heietama. Kui inimene ise tahab südamelt ära rääkida, siis on teine asi. See võimalus tuleb alati anda, aga muidu ei ole vanas riidekirstus sonkimine okei,“ on ta kindel. „Inimesed saavad õppetunde ja muutuvad. Andke võimalus!“ on tema sõnum.

Kui rääkida klatšimisest, muigab Anu, et see on kui hea seltskonnamäng, kuid hoiatab: „Jumala pärast vaadake, mida suust välja ajate! See jõuab väga väikese ringiga ja jube kiiresti tagasi. Ärge kritiseerige teisi rämedalt, sest see võimendub kui telefonimäng ja võib väga haiget teha. Ärge kunagi jagage pooltuttavatega väga isiklikke asju. Klatšige kergetel teemadel,“ naerab ta.

Foto: Dmitry Knut

Särtsu täis suvi

Anu definitsioon heast suvest hõlmab võimalikult palju ringi liikumist, nii Eestis kui välismaal.

Muide, suur liikuja, sõna otseses mõttes, on ta terve elu olnud. Rullitamine, rattasõit, kiirkõnd, suusatamine, uisutamine – need on tema lemmikud. Jooksmine mitte nii väga. Tallinnas püüab Anu igapäevaseid samme jala liikudes. „Olen kõva jalgsikäija. Tallinnas ei ole mul autot vaja, kasutan seda ainult Saaremaale ja esinemistele sõitmiseks. Võiksin täna rattaga kasvõi Ihasallu sõita, kui mu pesa seal oleks. Minu jaoks ei ole probleem ka bussi või trammi peale hüpata,“ nendib ta vahemärkusena.

Nüüd, kui päike on kõrgel ja energiat veel eriti palju, plaanib Anu kokku saada paljude sõprade ja tuttavatega, kellega talvel ja sügisel nii palju ei näe, sest päevad on lühikesed. „Kasutan aega võimalikult paljude sündmuste, kokkusaamiste, pidude ja reisimise tarvis ning ei luba endal tunda süümekaid, kui lähen päikeselise ilmaga õue ja naudin. Olen tegelikult hästi kohusetundlik, kui vaja, näpistan tööaega une arvelt.“

Meie kohtumise lõpetuseks jääb kõlama innustav sõnum.

„Ma ei tahaks ärgata sügisel mõttega, et suve polnudki. Pigem peaks mõtlema, et issand, kui pikk ja äge suvi mul seekord oli!“

Foto: Dmitry Knut

Tekst: Liisbet Saue
Fotod: Dmitry Knut
Kunstiline juht: Dmitry Knut
Floristika: Atlas & May flowers
Stiil: Kaidy Joala
Meik: Reet Härmat
Soeng: Varvara Holovan, LN Beauty
Riided: Aldo Järvsoo, Tanel Veenre, Karolin Kuusik
Täname: Glanz & Glamuur, INK photostudio