BIKIINIFITNESSI julm maailm: Marlee Kruusimäe liigutav lugu

Bikiinifitness on kõrvalt vaadates küll väga glamuurne ala, kuid selle kõige taga on raske töö ja vaev, meeletu dieet ja trenn.

Marlee tegi sel sügisel kaasa kahel võistlusel ning seejärel otsustas asja katki jätta, sest kõik tundus minevat valesti. Põhjuseid, miks ta katkestas, on mitu. "Tõepoolest, mul oli alguses plaanis osaleda rohkematel võistlustel, kuid tavaliselt peale esimest võistlust saab pildi selgemaks. Valisin sel hooajal ennatlikult ka üsna tugevad võistlused ning kahjuks ma Poola Diamond Cupil üsna napilt finaali ei pääsenud. Kaotada pole häbiasi. Ent kaotada võiks osata, aga mina kahjuks kaotada ei oska. Kui tean, et olen andnud endast 120% ja endiselt seda ei hinnata, siis tekitab see minus frustratsiooni (psüühiline pingeseisund, mis tekib, kui inimesel ei õnnestu saavutada oma eesmärki). Leppimatuse ja ärritatuse seisund, kui tundub, et mu vajadused ei ole rahuldatud. Oleme harjunud kahjuks liiga kiirete tulemustega ning minul puudub kannatlikkus. Tahan kõik kohe ja praegu ja see teebki sellel alal jätkamise üsna keeruliseks. Tunnen, et investeerin sellesse nii palju oma aega, raha jne, kuid vastu ei saa mitte midagi. Pigem võib isegi öelda, et saan negatiivseid emotsioone sellest. Kui ei lähe nii, nagu olen lootnud, siis elan seda jube raskelt üle. Peale selle hooaja esimest võistlust ja finaali mittesaamist võtsin end siiski kokku ja suutsin kahe nädalaga langetada kaalu kahe kilo võrra. Sain vajalikku tuge tuttavatelt ning isegi võõrastelt inimestelt, kes kõik motiveerisid mind ikka edasi pingutama. Tegime vajalikud korrektsioonid ning uskusin ja lootsin (nagu alati), et ehk tuleb parem tulemus, kuid minu õnnetuseks ei pääsenud ma ka Soome võistlusel finaali. See oli minu jaoks ka otsustav hetk, et selleks korraks kõik. Rohkem ma seda (minu jaoks ebaõnnestumist) üle elada ei soovi,” meenutab Marlee.

Dieet oli Marleel karm. “Peale esimest võistlust langetasin kaloraaži, vähendasin süsivesikuid ning suurendasin treeningkoormust. Pilt läks minu meelest palju paremaks, kuid väidetavalt olin viimaste päevadega enne võistlust midagi ikkagi untsu keeranud ja vorm polnud piisavalt kuiv. Eks iga ettevalmistusega õpib ja kunagi ei tea ette, kuidas keha sellises stressiolukorras millelegi reageerida võib. Paljud toetajad lootsid ikka, et jätkan võistlemist, kuid olin oma otsuse teinud. Ühe kohtuniku hinnangul oleksin ma pidanud nädalaga veel kaks kilo kaalu langetama, et soovitud tulemuseni jõuda. Kuid nagu ma eelnevalt juba kirjutasin, olin ma kaloraaži ja süsivesikud juba niigi kriitiliselt madalaks langetanud ning treeningkoormuse ebanormaalselt suureks ajanud. Kindlasti on võistlejaid, kes selle peale ütleksid, et what ever it takes, kuid mina ei ole elukutseline sportlane ja see ei ole minu elus ainus asi ega eesmärk. Mina ei ole nõus ohverdama oma tervist, sest sellega pean elama elu lõpuni ja ükski karikas ei kaalu seda üles,” tõdeb Marlee.

Kuid sellest hoolimata on bikiinifitness Marlee ellu vägagi palju ka positiivset toonud. “Kogu see fitnessi elustiil on mulle palju positiivset andnud ja õpetanud. Varasemalt ei pööranud ma niivõrd suurt tähelepanu sellele, mida ma igapäevaselt söön ja kui palju liigun. Ma ei kaalunud kunagi oma toitu ega arvutanud mikro- ja makrotoitaineid. Ma ei pidanud seda varasemalt oluliseks. Pigem olin isegi väga spordikauge inimene. Tänasel päeval võin öelda, et selles fitnessmaailmas (ringkonnas) liikudes olen niivõrd paljude ägedate inimestega tuttvakas saanud ja see on justkui üks kokkuhoidev pere. On ka erandeid kindlasti, aga ise lävin pigem ikka meeldivate ja positiivsete inimestega.”

Negatiivseks pooleks antud ala puhul peab Marlee aga seda, et isegi kui sa annad endast maksimumi, siis alati sellest ei piisa. “Raske ongi see, et sa võid anda endast maksimumi, kuid kuna see ala on niivõrd subjektiivne, siis ei ole mitte kunagi mitte midagi etteennustatav. Nii, nagu sul õnn naeratab, nii tulemus tuleb. Täna oled esimene, aga nädala aja pärast ei pääse isegi finaali. Ja vaevalt, et nüüd nädalaga see vorm nii palju muutuks. Sellel alal ei ole konkreetset mõõdupuud. Kaugushüppes on lihtne. Kes kõige kaugemale hüppab, on võitja, või jooksus, kes kiiremini jookseb. Kunagi ei tea, mida täna kohtunikud eelistavad. Ühel võistlusel hinnatakse kuivust, teisel pehmust, kolmandal lihaselisust. Kõlab uskumatult, aga nii see kahjuks on.”

Bikiinifitness on raske ala, mis kõrvalt vaadates tundub ilus ja naiselik, kuid selle kõige taga on meeletu vaev. Just selle ilu ja naiselikkuse võlu tõttu Marlee kunagi üldse bikiinifitnessi juurde oma tee ka leidis. “See tundus ilus ja naiselik ala. Eks see võib siiani pealtvaatajatele sedasi tunduda. Tegelikkus päris selline ei ole, kui välja paistab. Inimesed, kes ise ei ole sellega tegelenud ja võistelnud, arvavad ju siiani, et piisab sellest, kui käid paar korda jooksmas ja jõusaalis, värvid huuled ära, paned bikiinid selga ja lähed lavale. Mis sport see selline ikka on?! Tegelikkuses on ikka ränk töö ja vaev sellise vormi ja välimuse taga. Bikiinifitnessi naised treenivad sama palju kui kulturistid ja ka kasutatavad raskused on muljetavaldavad. Tundub ilmselt uskumatu, kuid nii see on. Lihtsalt ilu pärast ja niisama vehkides lihas ei kasva. Selleks tuleb ikkagi üsna suuri raskusi kasutada. Saan seda puhtalt enda kogemuse põhjal öelda. Raskeid trenne ma armastan ja vahel on endalgi imelik vaadata, et kasutan suuremaid raskusi kui osad meesterahvad jõusaalis. Mulle meeldib näha, kuidas mu keha on ajaga arenenud ja muutunud. Kunagi olin lihtsalt peenike, kuid nüüd on ikkagi mingi vorm tekkinud,” tõdeb ta.

Kuid kas Marlee bikiinifitnessi võistlused ongi läbi või läheb ta siiski ühel hetkel uuesti võistlema? “Mulle meeldivad treenitud kehad nii naistel kui meestel ja elan ka ise fitnesselustiili, kuid kas sellega peab alati kaasnema võistlemine? Selles ei ole ma enam nii kindel. Kuid nagu klassikud on öelnud, siis never say never. Hetkel kavatsen edasi treenida, elu nautida ja reisida. Tegeleda asjadega, mis minus ainult positiivseid emotsioone tekitavad.”