EESTI MEES PÄÄSTIS basseini serval lebava elutu lapse

4 kommentaari
EESTI MEES PÄÄSTIS basseini serval lebava elutu lapse

Suhtekorraldaja Martin Vallimäe perepuhkus Türgis võttis pühapäeval traagilise pöörde, kui basseini servalt leiti teadvusetult laps. Mees võttis appi ajateenistuses läbitud rühmaparameediku kursuste teadmised ning päästis noore poisi elu. 

Toome teieni Martini Facebooki kontol avaldatud loo muutmata kujul: 

Meie perepuhkus Türgis muutus pühapäeval ootamatult traagiliseks. Ma olin hotelli basseini ääres täielikult kadunud raamatusse, märkamata midagi ümbritsevast. Järsku puhkes meie lamamistoolide juures paanika, naised karjusid ahastavalt Hilfe. Siiri häälest kostus kõige õudsamaid toone, kui ta mu nime karjus. Tormasin paari hüppega vee poole, teadvustamata, et meie enda lapsed olid meie kõrval. Olin valmis uppujat veest välja tooma kuid nägin, et oli juba hilja. Basseini serval lebas elutu laps.

Teadvusetu poiss oli näost valkjas-lilla, keha oli lõtv, suu avatud. Ümbritsevatest inimestest märkasin vaid ema, kes palus ise veel basseinis olles ühe käega lapse rindkerele vajutades südantlõhestavalt abi. Hakkasin pumpama. Aru saamata, kas ma vajutasin 8, 9 või 10 korda sulgesin ninasõõrmed ja puhusin. Suutmata samal ajal kontrollida, kas õhk ka kopsudesse jõudis asusin uuesti südamemassaaži tegema. Tempokalt vajutades tahtsin püüdlikult lugeda kordi ja kui asusin teist korda hingatama ei suutnud vasakut kätt veel ninani viia ning puhusin õhu läbi nina välja. Asusin kolmandat seeriat tegema.

Niimoodi ennast veel kogumata toimetades märkasin poisi pikkade mustade ripsmetega silmalaugude taga õrna liikumist. Pea veidi liigutas, jätsin massaaži ja keerasin lapse külili. Nüüd olid ta lõuad kramplikult kinni surutud, ühtaegu püüdis ta nii hingata kui oksendada. Surusin kõvasti näppe hammaste vahele ning vaevaliselt sain lõpuks lõuad lahti, urgitsesin tatti, püüdes lõuakrampi vältides jõuda kurgu põhja. Esimesed kogused vett ja lima väljus suure vaevaga lapsest ning raskustega ja lurisedes pääses sõõm õhku kopsudesse. Veel veidi abi ning juba lahkunud elu hakkas tagasi tulema. Laps oksendas vett ning sai mõne ajaga hingamise tagasi. Ta oli päästetud.

Kandsin lapse lamamistoolile,kusagilt ilmus rätik teda kuivatama, öeldi, et kiirabi on teel. Lapse aju hakkas tööle, ta nuttis ning tundis ära ema, kelle poole paaniliste sööstudega proovis tõusta. Keegi küsis kiirabi jaoks, kust ema pärit on, kusagilt ilmus loivates vetelpääste ja lähikonnast tõlk, kuna inimesed ei saanud üksteisest aru. Palusin mitte lubada lapsel tõusta ning kindlasti minna kiirabiga haiglasse kontrolli, sest vesi võib kopsus olla.

Keegi patsutas mu õlale, neli meest surus kätt, ma olla päästnud elu. Ema pisarais nägu tõmbas endalgi silmad kurbrõõmust vesiseks. Juba kostsidki sireenid, astusin eemale isegi aru saamata, mis just juhtunud oli.

Terve õhtu ja öö takkaotsa olin minagi sest sündmusest mõjutatud. Igasugused küsimused tiirlesid peas. Eile õhtul nägime poissi laua taga söömas. Väike vedelik olevat veel kopsus, ütles ema.

Ma isegi ei tea veel täpselt, mis selle loo moraal kõik on. Kasvõi näiteks see, kui kiiresti võivad sündmused lastega areneda vaatamata meie kohalolule. Või vaatamata soovile alati oma lapsi kaitsta, peame me nad hetkiti usaldama nende endi või kellegi teise kätesse ning lootma parimat.

Igatahes olen ma tänulik, et Eesti kaitseväe rühmaparameediku oskustega oli võimalik see 6-7-aastane Austria poiss Türgis uppumast päästa. Kuigi väljaõpet taganud tuntud spetsialistid Laugamets ja Sibul püüdsid meid elustamisnukke õigesti pumpama panna, saime ühtelugu kuulda, kuidas oleks parem, kui me seda kunagi elus rakendama ei peaks, sest me niikuinii ei oskaks seda õigesti teha. Ja samas süstisid nad ajateenijatesse teadmist, et kui kedagi teist ei ole, oleme me siiski parimad, kes abi saavad ja peavad andma. Nii kandsin aastaid hiljemgi jope taskus elustamismaski, sest mine tea…

Igatahes sain 16 aastat pärast ajateenistusest reservi arvamist oma parameediku eksami tehtud. Õnneks. Iga okas loeb.”

Sarnased artiklid