EESTI MEHE LUGU: olen elatisvõlglane ja ei tunne selle pärast mitte mingit häbi

Lastest ilma jäänud isa tõdeb, et ta ei saanud osaleda oma laste kasvamises ja kasvatamises: "Mul puudub nendega terve suhe. Kindlasti ma ei taha oma laste ema poriga pilduda, sest vaatamata kõigele on tema ja ta uus mees need lapsed üsna tublisti üles kasvatanud ja ma austan neid selle tõttu," jagab laste isa oma lugu. "Räägin, sest ehk on see kellelegi teisele abiks. Kindlasti ma ei eita, et olen ka teinud vigu ja mõnegi asja oleksin pidanud teisiti otsustama," tunnistab ta. Tänaseks on lapsed täiskasvanud. Ametlikult lahutati naisega 2000. aastal. "Alguses maksin elatusraha ka. Mina olin see, kes ära läks ja mul olid selle pärast ka süümekad. Siiski pidasin otsust õigeks. Kui aga tekkis olukord, et ma ei saanud lastega piisavalt kohtuda, siis kujutasin ette, et saan naist mõjutada läbi selle, et ma ei maksa enam. Alguses vähendasin summasid ja siis ütlesin, et kui lastega koos olla ei saa, siis ei näe ka põhjust maksta," selgitab mees, kuidas kõik alguse sai. Kui kokkuleppele ei saa... Miks siis naine lapsi mehele anda ei soovinud? "Olen naisega kohtus mitu korda käinud ja mu naisadvokaat ütles otse välja, et see on puhas "v*tuviha". Täpseid põhjuseid ma ei tea, aga lihtsalt oli kümneid situatsioone, kui mul olilastega koos olemiseks päev kokku lepitud, helistasin ja siis öeldi, et täna ei saa, meil läks meelest, ei võetud üldse telefoni või öeldi, et lapsel on palavik," hakkasid lastega kohtumise takistamiseks erinevad otsitud põhjused tekkima. "Vanasse kodusse minemist mulle ei takistatud ja soovitati nendega McDonaldsis käia, aga ma olen ise tervisliku toitumise pooldaja ja looduse inimene. Eksnaine soovitas nendega aga kodus olla ja mäkis käia, mina tahtsin lastega loodusesse, kuskile metsa minna." Lõpuks sel teemal aga kokkuleppele ei jõutudki. Mõnda aega oli rahu majas, naine raha ei nõudnud, lapsi ei saanud ja järksu tuli kohtuotsus, et iga kuu tuleb elatisraha maksta. "Kuna jätkuvalt ta lapsi mulle anda ei tahtnud, siis leppisime kokku, et laste jaoks ma ei ürita enam isa olla, et lastel on nüüd uus isa. Lapsed isegi kutsusid teda issiks ja mind oleks justkui läbi torgatud. Üritasin lahti lasta. Mulle öeldi, et see mõjub laste vaimsele tervisele halvasti, kui on kaks isa," tõdeb mees, et ilmselt siin absoluutset tõde polegi olemas. Edasi ta enam ka elatisrahasid ei maksnud, asi kriminaliseeriti ära ja eksnaine andsis sisse avalduse, seega sain kriminaalkorras karistada. "Ütlesin kohtus, et jään kindlaks, et ma ei maksa, kui ei saa lastega aega veeta. Seejärel määrati mulle reaalne vangistus tingimisi katseajaga. Tegin mõned kalkulatsioonid ja leidsin, et minna rohkem kui aastaks kinni on irratsionaalne, seega hakkasin jälle maksma." Vigadest õppimine "Meil oli naisega ühine korter. Kui ta selle ära müüs, siis leppisime kokku, et pool korteri rahast läheb lastele minu elatisvõla katteks, aga sellest kokkuleppest ei peetud kinni," tunnistab mees, et on olnud ka ise pisut sinisilmne. Kuna kirjalikku kokkulepet ei tehtud, siis polnud enam teha midagi. "Eeldan inimestest südamlikkust, headust ja ausust, aga läks nagu läks ja vimma ma ei pea." Siiski jääb see tema jaoks üheks põhjuseks, miks ta julgeb avalikult öelda, et ta ei tunne häbi, et on olnud elatisvõlglane. "Praegu ma toetan lapsi rahaliselt ja vastavalt võimalusele, kuidas kunagi, mõnikord 30, mõnikord 100 euroga, kuigi nad on täiskasvanud mõlemad," tõdeb isa. Kuna poeg temaga viimati ülbitses ja ta leidis, et polnud seda ära teeninud, siis temale pole viimasel ajal raha kandnud. "Praegu mul pole olnud enam kohustust maksta ja teen seda vabatahtlikult. Oma südames on lapsed minu jaoks justkui surnud ja kadunud. Siiski olen jätnud ukse paokile. Kui nad küpseks saavad, siis ma pole nende eest ust kinni löönud," jagab isa oma tundeid. Praegu on elu talle aga andnud uued võimalused: "Mul on uus naine, ootame pisiperet ja saan kõik toonased vead tegemata jätta. Ilmselgelt oleks liiga silmakirjalik väita, et ma pole teinud vigu. Suurimad neist olid ilmselt rumal kangekaelsus ja oskamatus asju eksnaisega lahti rääkida." Praeguseks tunneb isa, et ta on oma elus ära õppinud andestamise ja unustamise tähtsuse. "Ma ei aja taga oma õigust, mul pole sellega midagi pihta hakata, tuleb edasi liikuda ja tulevikus mitte vigu teha. Austan siiani oma eksnaist, et ta lapsed üles kasvatas, lasi neilt tublilt koolis käia ja on teinud uue isaga tubli töö ära. Pean neist lugu." "Loodan, et ka mõni mees seda artiklit loeb ja jätab minu vead tegemata," ütleb mees lõpetuseks.