Harri Kingo: uus maailm?

Kooseluseadus on sisuliselt homoabieluseadus - nimetus erineb, sisu on sama. Ning see tingib perekonna kui ühe elu alusmõiste ümbersõnastamise. Et perekond on ka samasooliste ühendus ja mitte enam mehe-naise liit. Siit omakorda tuleneb vajadus paljud traditsioonilised elu alusmõisted ümber defineerida. Pärast kooseluseaduse vastuvõtmist tuleb meil muuta oma kultuuri vundamenti - arusaamist armastusest, perekonnast, mehest, naisest, poisist, tüdrukust, isast, emast - esmastest ja fundamentaalsetest inimsuhetest... 

Mujal maailmas on riikides, kus homosuhe on legaliseeritud, märkimisväärselt muudetud lasteasutuste ja koolide hariduslikke ja kasvatuslikke programme. Teisalt kehtestatud sanktsioone nende suhtes, kes jäävad oma traditsiooniliste seisukohtade juurde. Homopropaganda tegemine on lubatud ja soodustatud, teha vastupidist propagandat on keelatud ja on karistatav. Selline praktika tallab jalge alla inimeste traditsioonilise mõtte- ja sõnavabaduse. Lisaks, mitmetes riikides on homoaktivistid saavutanud sellegi, et on oma ideoloogiale allutanud ka usuvabaduse - ühe lääne demokraatia ja inimõiguste nurgakivi. Inimesi sunnitakse loobuma oma usulistest tõekspidamistest. Kui nad sellega nõus pole, siis neid represseeritakse - nad kaotavad oma töökoha või halvemal juhul satuvad kohtu alla.

Eeltoodu pole mitte kellegi paranoia või hirm, vaid reaalne asjade käik ühiskondades, kus homod on saanud oma tahtmised. Kohe, kui meil on jõustunud homoabielu seadus (nimetuse all "kooseluseadus") tuleb paratamatult hakata kooliõpikuid ja lasteaedade hariduslikke ja kasvatusprogramme vastavalt ümber tegema. Samas ei tohi keegi enam lähtuvalt oma maailmavaatest või usust midagi öelda homosuhete kohta - seaduse jõu ja ähvardusega on see kuulutatud normaalsuseks. See on paratamatu hoop demokraatia alustaladele - inimese südametunnistuse vabadusele ja sõnavabadusele.

Ebasobiv maatriks

Ma kahtlen väga, kas traditsiooniline abielu vorm on homodele üldse sobiv. See on nende jaoks asetumine neile täiesti võõrasse suhtesüsteemi - traditsioonilisse mehe-naise suhtemaatriksisse, mis aga neile ei pruugi üldse sobida. Mees-mees ja naine-naine paarid ei ole samased mees-naine paariga. Neid samasoolisi sellesse mees-naine traditsioonilisse vormi suruda tähendab teha samasoolised õnnetuks. Elus nad sellesse mehe-naise maatriksisse ei sobigi - nende liitude ebapüsivuse statistika räägib sellest päris selgelt. 

Meeshomodest moodustub mingi meile veel arusaamatu kooslus, sama naishomode kohta. Sellised liidud pole mõistetavad ega käsitletavad mallide alusel, mille alusel käsitletakse mehe ja naise liitu - abielu. Homode liitudes on teised reeglid, teised ideaalid, teised alused. Aga me ei tea neist suuremat midagi. See on suuresti keelustatud uurimisvaldkond. Poliitkorrektsus lihtsalt paneb nad vägivaldselt mehe-naise maatriksisse... ja nad ise arvavad, et see maatriks sobib neile. Reaalsus ütleb muud: mehe-naise maatriks homopaaridele ei sobi.

Rootsis on, nagu meilgi, u 2% homosid. Kuid neist omakorda vaid 2% on oma suhte legaliseerinud. Miks nii vähe? Aga seepärast, et nad teavad ise väga hästi ette neid tragöödiaid, mis tulevad, kui nad satuvad mehe ja naise abielumudelisse. Homod ei ole mees ja naine ja mehe-naise kooselumudel neile ei sobi. Seepärast nad sinna ka ei taha. 

Et see mudel pole homode jaoks sobiv, siis end nii sidunud olles kannatavad nad ise. Ja pole parata - kui seal ühenduses kasvavad lapsed, siis elavad need lapsed väga traumaderohket elu. Pealegi puudub neil võimalus kogeda, mis on mehe ja naise abielu ning nad on oma elus vähevõimekad olema tavalises abielus - puudub eeskuju. 

Rinne läbi südame

Kooseluseadus pole mitte sõja lõpp, vaid selle avaakord. Selle sõja rindejoon läheb läbi meie südame, sest seda sõda alustatakse meie kõige pisemate ja meie kõige kallimate, samas kõige kaitsetumate vastu sihitud rünnakuga - meie laste ja lastelaste vastu sihitud rünnakuga.

Me oleme kõik väga raske eetilise probleemi ees: kas minna kaasa ametliku ideoloogiaga ja nüüdsest ametlikku homomeelsust oma kodus oma lapsele õpetada? Või õpetada talle seda, mida ise õigeks peame? Või hoopis valida kolmas variant - õpetada oma silmatera kahekeelseks valetajaks, kes räägib koolis üht ja kodus teist? See on väga raske otsus, väga raske valik.

Me armastame oma lapsi, me soovime neile head elu. Seepärast oleme sunnitud neile õpetama sellist arusaamist maailmast, mis neile nende elus raskusi ei valmista. Paraku, selliseks ideoloogiaks on see Eesti Vabariigi uus homomeelne ideoloogia. See on nüüdsest ametlikult EV kui riigi ideoloogia - seda otseselt seaduse jõuga. Ja ei loe, et me ise vihkame, peame otseselt jälgiks mistahes homoseksuaalset lähenemist või akti iseenda suhtes. Me peame seletama oma kodus oma pisikestele, et see ideoloogia, et see tegevus on õige, et see on hea, et see on normaalne. Ma ei tea, mida rääkida lapselapsele, kui ta küsib... Ausalt, ma ei tea.

Harri Kingo